2-22-14386/112

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 06.03.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-14386 Kohtuasi X ja C hagi W, Q ja OÜ Thermoarena vastu hagejate omandiõiguse tunnustamiseks OÜ Thermoarena osadele Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 16.11.2023 määrus hagi läbivaatamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja liik X ja C määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja I: X (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II: C (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kaido Loor ja Arsi Pavelts Kostja I: W (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II: Q (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate I ja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Päts Kostja III: Thermoarena OÜ (registrikood 12360784), lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Kala Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

2.Tühistada Harju Maakohtu 16.11.2023 määrus osas, milles maakohus jättis hagi läbi vaatamata järgnevate nõuete osas ning saata asi vastavate nõuete osas menetluse jätkamiseks maakohtule:

2.1. hagejate nõue mõista kostjalt III ja/või kostjalt I kummagi hageja kasuks välja kostja III 2018 kuni 2021 (k.a.) majandusaasta eest kasumisosa 1 925 094,93 eurot, samuti seonduv tekkinud ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses 2-22-14386 sätestatud määras (hagiavalduse tervikteksti resolutsiooni p 1.12, hagiavalduse tervikteksti põhjenduste p D);

2.2. hagejate nõue tuvastada kostja III ja/või kostja I kohustus tasuda alates 01.01.2021 alanud majandusaastast kahe kuu möödumisel iga vastava majandusaasta aruande kinnitamisest, kuid mitte hiljem kui 8 kuu möödumisel iga alates 01.01.2021 algava majandusaasta lõpust, 33% kostja III majandusaasta kasumist kummalegi hagejale (hagiavalduse tervikteksti resolutsiooni p 1.13, hagiavalduse tervikteksti põhjenduste p D).

3.Muus osas jätta Harju Maakohtu 16.11.2023 määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada maakohtu määruse põhjendusi.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse resolutsiooni p 3 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. X (hageja I) ja C (hageja II) esitasid 27.09.2022 hagi W (kostja I), Q (kostja II) ja OÜ Thermoarena (kostja III) vastu. Hagi täpsustati 03.03.2023 terviktekstiga (edaspidi terviktekst) ning hagejate nõuded on järgmised:

1.1. hagejate omandiõiguse tunnustamiseks kostja III osadele, kas kummagi hageja suhtes 33% (tervikteksti resolutsiooni p 1.1) või 24,5% (tervikteksti resolutsiooni p 1.2) ulatuses ja alternatiivselt ühise omandiõiguse tunnustamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.3);

1.2. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks kummalegi hagejale 33% suuruse kostja III osa omandiõiguse üleandmiseks ja kostjate I ja II tahteavalduste asendamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.4);

1.3. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks kostja III 100% osa hagejate ja kostja I ühisomandisse andmiseks ja kostjate I ja II tahteavalduste asendamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.5);

1.4. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks neile kuuluvast kostja III osast eraldama jagamise teel kaks 33% suurust osa ning andma nende omandiõigus üle hagejale I ja hagejale II ja kostjate I ja II tahteavalduste asendamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.6);

1.5. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks kostja III põhikirja muutmiseks ja osakapitali suurendamiseks ning suurendamise kaudu hagejate poolt kostja III osade omandamise tahteavalduste andmiseks ja tahteavalduste asendamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.7);

2 2-22-14386 1.6. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks kummalegi hagejale 24,5% suuruse kostja III osa omandiõiguse üleandmiseks ja kostjate I ja II tahteavalduste asendamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.8);

1.7. alternatiivselt kahju hüvitamiseks, kas nii, et kahju hüvitisena mõista kostjalt I välja kostja III osast 33% suurune osa kummalegi hagejale (tervikteksti resolutsiooni p 1.9) või mõista kummagi hageja kasuks kostjalt I välja 9 611 184,66 eurot ja viivised (tervikteksti resolutsiooni p 1.10);

1.8. kostja III kohustamiseks hagejate kandmiseks kostja III osanike nimekirja (tervikteksti resolutsiooni p 1.11);

1.9. kostjalt III ja/või kostjalt I kostja III kasumisosa kummalegi hagejale 1 925 094,93 euro ulatuses ja viivise väljamõistmiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.12);

1.10. kostja III ja/või kostja I kohustuse tasuda alates 01.01.2021 alanud majandusaastast 33% kostja III kasumist kummalegi hagejale tuvastamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.13).

2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad kostjaga I 04.10.2012 suulise lepingu ühise puidu töötlemise äri korraldamiseks. Kostja I kaasati kui investor, sest hagejad omasid puidu töötlemise ettevõtet, sh kogemusi, õigust kasutada ruume ja seadmeid, kliente ja töötajaid sellise äri korraldamiseks, kuid neil puudus piisav kapital, et äri optimaalselt korraldada.

3.Lepinguga lepiti kokku järgmises: 1) ühise puidu töötlemise äri läbiviimiseks asutatakse uus äriühing (kostja III), mille omanikuna näidatakse algselt kostjat I; kostja III tegevuse jätkusuutlikuks ja kasumlikuks muutumisel pidi toimuma hagejate nimele kostja III 33% osaluste vormistamine; 2) hagejad toovad varasemalt nendega seotud ühingutes läbi viidud puidu töötlemise äri korraldamiseks vajalikud tegevused (teadmised, oskused, kontaktid, kliendibaasi, töötajad, seadmed, üüripinnad jms äri teostamiseks vajalikud aspektid) uude ühingusse (sisuliselt puidu töötlemise äriks vajaliku ettevõtte üleviimine kostjasse III);

3)kostja I tegutseb investorina ja finantseerib algselt kostja III tegevust; 4) kostjat III asutakse ühiselt juhtima, kõik kostjat III puudutavad olulisemad otsused tehakse ühiselt kui omanikud;

5)lepiti kokku, kuidas toimub kostja III äritegevusest saadava kasumi (tulu) jaotamine hagejate ja kostja I vahel; 6) lepiti kokku, millal toimub hagejate 66% osaluse kostjas III tekkimine, avalikustamine ja vormistamine hagejate nimele. Seega lepiti 04.10.2012 lepinguga kokku erinevates iseseisvates ja sõltumatutes kohustustes. Hagejad rõhutavad, et p-des 1–6 märgitu näol oli tegemist eraldiseisvate ja sõltumatute kohustuste ning kokkulepetega. See tähendab, et ühe kohustuse tühisuse korral (mis tahes põhjusel) ei kaasne sellega muude lepinguga kokku lepitud kohustuste ja kokkulepete tühisus. Nt kokkulepe kostja III äritegevusest kasumi (tulu) jaotamise kohta lepiti kokku sõltumata sellest, kas saabuvad osaluse tekkimise tingimused ja kuidas toimub kostja III vormistamine kostja I nimele ja millal tuleb kostjal I anda kostja III osalused üle hagejatele.

4.Kostja II on kostja I abikaasa. Kuigi kostja II ei ole lepingu pooleks, ei ole lepingut täitnud ega rikkunud (ilmselt ei ole kostja II lepingust üldse teadlik), ei ole hagejate hinnangul võimalik hagejate omandi tunnustamine ilma kostja I ühisvara omaniku kostja II osavõtuta menetlusest.

Hagejatel ei ole võimalik nõuda kostjalt I kohustuse (anda kostjate I ja II ühisvaras olev osa osaliselt hagejatele üle või nende kõigi ühisomandisse) täitmist ilma kaasamata kostjat II.

5.Hagejatel on erinevat liiki nõuded kostjate vastu:

3 2-22-14386 5.1. Nõue kostja III osade suhtes hagejate omandi tunnustamiseks. 04.10.2012 lepingu sisuks ja eesmärgiks oli, et ühiselt asutakse tegema puidu töötlemise äri, milleks asutatakse ühiselt uus äriühing (kostja III) ning ühiselt ollakse ühise äri ehk uue äriühingu (kostja III) omanikud (osanikud). Lepiti kokku, et osaluste jaotus kostjas III jaguneb järgmiselt: kostja I 34%, hagejad 33% ja 33%. Samuti lepiti kokku, et alguses kajastatakse äriregistris kostja III osanikuna üksnes kostjat I ning täiendavate tingimuste saabumisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 1) saavad kostja III 33%+33% osade omanikeks hagejad. Sellise lepingus sisalduva kostja III asutamislepingu (äriseadustiku (ÄS) § 138 lg 1) näol on tegemist kostja III asutamislepingu kokkuleppega, mille sisuks on kostja III osade tingimuslik käsutamine hagejate kasuks. Kuna tingimused on saabunud (kostja III on muutunud jätkusuutlikuks ja kasumlikuks), siis on käsutus realiseerunud ja hagejad on saanud kostja III osade omanikeks.

Kuna kostja III asutamine toimus osaühingu kiirmenetluse sätete järgi (ÄS § 139 1 jj), siis ei kohaldu kostja III asutamislepingule vorminõue, s.o asutamislepingu võib sõlmida vormivabalt.

Isegi kui 04.10.2012 lepingule kui asutamislepingule laieneb vorminõue, on poolte vaheline leping kui asutamisleping muutunud kostja III registrisse kandmisega kehtivaks TsÜS § 27 lg 2 järgi. Viidatud sätte kohaselt loetakse eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud.

5.2. Nõue kostja III osade saamiseks. Kui hagejad ei ole kostja III osanikud, siis nõuavad hagejad osaluse saamist kostjas III. Selline nõue tuleneb järgnevatest alternatiivsetest alustest.

5.2.1. Hagejad esitavad 04.10.2012 lepingus sisalduva asutamislepingu täitmise nõude. Selline nõue põhineb 04.10.2012 lepingul ja kostja I poolt 2021. aasta novembris antud 04.10.2012 lepingu kinnitusel (04.11.2021 kohtumisel kinnitas kostja I, et 04.10.2012 leping kehtib), mille tulemusena muutus kehtivaks kostja III osade kohustustehing.

5.2.2. Hagejad esitavad 04.10.2012 lepingu kui seltsingulepingu täitmise nõude. Selline nõue põhineb 04.10.2012 lepingul ja kostja I poolt 2021. aasta novembris antud 04.10.2012 lepingu kinnitusel, mille tulemusena muutus kehtivaks kostja III osade kohustustehing. Täidetud on seltsingulepingu eeldused. Esiteks oli seltsinglastel (hagejad ja kostja I) ühine majanduslik eesmärk, milleks oli teha ühist puidutöötlemise äri kostjas III. Teiseks on seltsinglased lepingut täitnud ja teinud enam kui 9 aastat panuseid seltsingulepingu eesmärgi saavutamiseks.

Hagejatel oli spetsiifiline puidutöötlemisalane oskusteave, kogemused ja kontaktid, mille najal edukat puidutöötlemisäri üles ehitada ja edasi arendada. Hagejate ülesandeks ja panuseks oli ka kostja III juhtimises osalemine. Kostja I osales investorina, kelle ülesandeks oli registreerida puidutöötlusettevõte kostja III ning teha kostjasse III rahalisi panuseid. Kuna kostja I panuse sisuks oli ka kostja III asutamine, siis läks asutatud kostja III osalus seltsinglaste (hagejate ja kostja I) ühisomandisse võlaõigusseaduse (VÕS) § 589 lg 1 järgi (seltsinguvara). Kuna kostja I asutas kostja III seltsinguvara arvel, seltsingu jaoks ja seltsingu eesmärkide saavutamiseks, siis on hagejad ja kostja I osa (100%) ühisomanikud.

Seltsingulepingu regulatsioon ei näe ette seltsingulepingule kohustuslikku vorminõuet. Isegi kui seltsinguleping oleks pidanud olema notariaalses vormis, siis kohaldub vigase ühingu kontseptsioon, mille järgi ei oma vorminõue tähendust ja seltsingule kohaldatakse tagajärgi, mis sellel oleks, kui vorminõuet oleks järgitud. Vigase ühingu kontseptsioon kohaldub sellisel juhul seetõttu, et täidetud on kolm vigase ühingu kontseptsiooni kohaldamise kumulatiivset tingimust: ühing (seltsing) on vigaselt asutatud, ühing (seltsing) on n-ö jõustatud (s.o seltsingut on asutud täitma) ja puuduvad ülekaalukad isiklikud või avalikud huvid. Vigase ühingu kontseptsiooni rakendumise tulemusena jõustub seltsinglaste esialgne kokkulepe ning tekib kohustus teha vajalikud kanded puuduste kõrvaldamiseks. Vorminõude rikkumisega asutatud 4 2-22-14386 seltsingut reguleerib ka eelasutamisühinguteooria. Sellisel juhul võivad seltsinglased (hagejad) nõuda teiselt seltsinglaselt (kostja I) tahteavalduste asendamist TsÜS § 68 lg 5 alusel, et saavutada esialgne kokkulepe osaluste omandamiseks.

5.2.3. Hagejatel on õigus saada kostja III osanikeks seeläbi, et hagejatel on tahteavalduste asendamise nõue tulenevalt kostja I poolt 04.11.2021 kostja III osakapitali suurendamise kohta tehtud tahteavaldustest ja kokkulepetest hagejatega. Kostja I on 04.11.2021 teinud kostja III osakapitali suurendamise kohta tahteavalduse ja sõlminud hääletamiskokkulepped hagejatega.

5.2.4. Hagejatel on nõue kostja III osade üleandmiseks tulenevalt usaldusvastutuse kontseptsioonist koosmõjus VÕS § 136 lg-ga 5. Hagejate usaldusvastutusel põhineva täitmisnõude eeldused kostja I vastu on täidetud. Esiteks on hagejate ja kostja I vahel tekkinud usalduskoosseis, sest lepingu täitmine poolte poolt ja kostja I pikaajalised kinnitused lõid usalduse, et hagejad kas juba on osanikud või saavad peagi osanikeks. Pooled tegid enam kui 9 aastat kostjas III ühiselt puidu töötlemise äri. Teiseks, hagejad ei teadnud ega pidanudki teadma, et kostja I ei kavatse nende omandiõigust kostja III osale nähtavaks teha. Kolmandaks, hagejad ei oleks enam kui 9 aastat kostjasse III panustanud, kui nad oleksid lepingu tulemusel osadest või tegevuse kasumiosast ilma jäänud. Neljandaks, leping kostjaga I, kostja I korduvad kinnitused hagejatele nende osaluse omandiõiguse kohta, kostja III tulu (dividend) jagamine hagejatega ning kostja I kinnitused, et hagejate omandiõigus kostjas III tehakse avalikuks, on kõik kostjale I omistatavad teod, mis tekitasid hagejates kostja I suhtes usalduse.

Usaldusvastutuse rakendamise tõttu tuleb kostjal I täita hagejatega sõlmitud leping ning tagada hagejatele osalus kostjas III.

5.2.5. Hagejatel on alternatiivselt kostja III osade üleandmise nõue tulenevalt VÕS § 15 ja § 136 lg 5 koosmõjust (kaugele ulatuva usalduskahju nõue). Tegemist on kahjuga, mis on hagejatele tekkinud seetõttu, et hagejad ei saa kostja III osanikuks. Hagejad taotlevad kahju hüvitamist kostjalt I kaugeleulatuva usalduskahju tekkimise tõttu, st hüvitist, mis paneb hagejad samasse seisukorra, milles nad olnuks, kui kostja I oleks täitnud algset kokkulepet ja andnud hagejatele üle kostja III osad. Kahju täpne rahaline hindamine sõltub kostja III väärtusest.

Hagejad leiavad, et täpseim kahjuhüvitis, mis hoiab ära kahju tekitanud isikute ja kahju kannatanud isikute rikastumise, on kahju hüvitamine muul viisil kui rahas (VÕS § 136 lg 5).

Hagejad taotlevad käesoleva nõudega, et kohus tuvastaks kostja I kohustuse hüvitada hagejatele kahju selliselt, et kostjal I tuleb anda hagejatele üle kostja III 33% ja 33% osa.

5.3. Alternatiivselt nõuavad hagejad osaluse tunnustamise või üleandmise asemel kahju hüvitamist. Kui kohus tuvastab, et hagejatel on nõue kostja III osade omanikuna tunnustamiseks või kostja III osade saamiseks, kuid hagejad ei saa nõuda selliste kohustuste täitmist, siis on hagejatel õigus nõuda kostjalt I selliste kohustuste rikkumisest põhjustatud kahju hüvitamist (VÕS § 115).

5.4. Kasumi (tulu) maksmise nõue. Hagejate kasumi (tulu) maksmise nõude näol ei ole tegemist dividendi jaotamise nõudega ÄS-i tähenduses, vaid eraldiseisva lepingulise kokkuleppega, et kostja III äritegevusest saadav kasum (tulu) kuulub jagamisele hagejate ja kostja I vahel võrdsetes osades. Kasumi jaotamise kokkuleppega on hagejad ja kostja I leppinud kokku, et hagejad panustavad asutatava kostja III majandamisse ja tulu teenimisse, mille tulemusena tuleb osa kostja III kasumist (tulust) (33%+33%) maksta hagejatele. Selline kokkulepe sarnaneb vaikivale seltsingule, mille puhul tuleb ettevõtjal tasuda vaikivale seltsinglasele tema poolt ettevõtte majandamisse panuste tegemise eest panusele vastav osa kasumist (vt VÕS § 610 lg

1). Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on sellised kokkulepped lubatud. Kuna hagejad on enam kui 9 aastat igapäevaselt panustanud kostja III majandamisse, on hagejate panuse 5 2-22-14386 tulemusena tekkinud kostjale III kasum ehk tulu. Hagejatel on õigus nõuda kostjalt III kasumi jaotamise kokkuleppe täitmist ehk raha väljamaksmist. 04.10.2012 lepingu see osa, milles pooled leppisid kokku kasumi (tulu) jaotamises, on iseseisev ja sõltumatu kokkulepe. Selline kokkulepe kehtib sõltumata sellest, kas asutamislepingu kokkulepe kehtib või mitte. Kasumi jaotamise kokkulepe on läinud alates kostja III äriregistrisse kandmisest ÄS § 147 lg 2 alusel üle kostjale III.

6.Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjad taotlevad hagi läbi vaatamata jätmist kõikide kostjate suhtes, sest nõuded on õiguslikult perspektiivitud.

6.1. Isegi kui oleks võimalik nõustuda hagejate väitega, et pooled arutasid 04.10.2012 ühise äritegevuse võimalikku alustamist, pidid hagejad olema teadlikud, et pooled mingit siduvat kokkulepet ei sõlminud ega saanud sõlmida. Hagejad ei saanud 04.10.2012 toetuda eeldusele, et väidetav pooltevaheline vestlus tähendas siduva kokkuleppe sõlmimist kostjas III enamusosaluse tasuta omandamiseks. Kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi (VÕS § 14 lg 3).

6.2. Hagejad ei osalenud kostja III asutamisel ja ei ole panustanud ei tasuta töö ega oma varaga sellesse ettevõttesse. Hagejad ei ole kunagi olnud kostja III töötajad või juhtorganite liikmed.

Hagejate faktiline tegevus piirdus erinevate äriühingute kaudu perioodil 2012 – 2021 kostjale III tasuliste konsultatsiooni- ja muude teenuste (valmistoodangu müügi korraldus, erinevate tootmis-tehniliste küsimuste lahendamine jms) osutamises.

6.3. Hagejate väidetud pooltevahelise suulise kokkuleppe väidetava sõlmimise ajal, s.o 04.10.2012 kehtinud ÄS § 138 lg 4 kohaselt pidi osaühingu asutamisleping olema sõlmitud notariaalses vormis ja vastama ÄS § 138 lg-s 2 sätestatud sisunõuetele. ÄS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt pidid ka osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14). Notariaalselt tõestatud lepingut ei saa asendada muus vormis sõlmitud leping (RKTKo 11.06.2014, 3-2-150-14, p 11). Tulenevalt VÕS § 33 lg-st 2 laieneb antud asjaoludel pooltevaheliste lepingutele, sealhulgas ka seltsingu-, optsiooni- vms lepingule osa võõrandamisele suunatud lepingule seadusega kehtestatud kohustuslik vorminõue (RKTKo 08.04.2009, 3-2-1-39-09, p 11).

6.4. Pooled ei ole sõlminud mingisuguseid kostjat III puudutavaid hääletuskokkuleppeid või kasumi jagamise kokkuleppeid. Vastavaid kokkuleppeid saaksid sõlmida vaid kostja III osanikud omavahel. Hagejad kostja III osanike hulka ei kuulu.

6.5. Ükskõik kuidas ja mis õiguslikel alustel peaksid hagejad ja kostja I olema väidetavalt kokku leppinud kostja III äritegevusest saadava kasumi omavahel jagamise printsiibid, on kostja III vastu kostja III kasumist väljamaksete tegemise nõude esitamise eelduseks ikkagi vastava osanike otsuse olemasolu. Kuna ÄS § 168 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kasumi jaotamine osanike ainupädevusse, siis saab osaühing teha oma kasumist väljamakseid ning sellele korreleeruvalt osaühingult saab nõuda tema kasumist väljamaksete tegemist üksnes ja ainult vastava osanike otsuse olemasolul. Sellest seadusega kehtestatud imperatiivsest normist ei ole võimalik mööda minna mistahes tsiviilõigusliku lepinguga. Hagejad ei ole kostja III osanikud ja kostja III osanikud ei ole teinud nõuetekohast osanike otsust dividendi maksmiseks. Hagejad ei saa esitada nõuet edasiulatuvalt dividendi maksmiseks. ÄS § 157 lg 4 järgi tekib osanikul dividendinõue osaühingu vastu üksnes juhul, kui osanikud on dividendi maksmise otsustanud.

6 2-22-14386 Maakohtu määrus ja põhjendused 7. Harju Maakohtu 16.11.2023 määrusega jäeti hagi läbivaatamata ning menetluskulud 50% ulatuses hageja I ja 50% ulatuses hageja II kanda.

8.Maakohus jättis hagi läbivaatamata, kuna hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, ning kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud asjaoludele tuginedes võimalik (TsMS § 423 lg 2 p-d 1 ja 2).

9.Hagejad esitasid kostjate I ja II vastu esimese nõudena omandiõiguse tunnustamise nõude kostja III osadele (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni punktid 1.1 kuni 1.3), alternatiivselt nõude tuvastada kostjate I ja II kohustused anda hagejatele üle kostja III osade omandiõigus ja asendada kostjate I ja II tahteavaldused kohtuotsusega (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni punktid 1.4 kuni 1.6 ja 1.8). Hagejad on seisukohal, et neil on 04.10.2012 asutamislepingu täitmise nõue ja sellega seotud taheavalduse asendamise nõue ka 2021. aasta novembris antud lepingu kinnituse alusel.

10.Hagejad käsitletavad 04.10.2012 kokkulepet (kui lugeda tõeseks hagejate väited, et selline kokkulepe on sõlmitud) esimese alternatiivina asutamislepinguna ÄS § 138 lg 1 järgi. Samas märgivad hagejad, et kuivõrd kostja III asutamine toimus kiirmenetluse sätete järgi ÄS § 1391 jj alusel, siis asutamislepingule vorminõue ei kohaldu või kui kohaldub, siis muutus see kehtivaks TsÜS § 27 lg 2 järgi alates kostja III registrisse kandmisest.

10.1. Kuivõrd hagejad ise väidavad, et kostja III asutamine toimus kiirmenetluse sätete järgi, siis ei ole kiirmenetluse tõttu võimalik, et 04.10.2012 väidetav kokkulepe oleks asutamisleping.

ÄS § 1391 lg 3 kohaselt asendab kiirmenetluseks kasutatav põhikiri asutamislepingut ja ÄS §s 139 sätestatud põhikirja. Viidatud sättest tuleneb, et kiirmenetluse puhul asutamislepingut ei sõlmita. Sama kinnitab erialakirjandus, mille kohaselt kiirmenetluses juriidilise isiku asutamisel eraldi asutamisleping puudub (TsÜS komm (2023), § 27, p 3.2.1).

10.2. Hagejate käsitluse sellest, et 04.10.2012 kokkulepe on asutamisleping, kummutab ka TsÜS § 27 lg 2. Erinevalt hagejate tõlgendusest TsÜS § 27 lg-le 2, mille kohaselt muudab viimane vorminõudele mittevastava asutamislepingu kehtivaks, on TsÜS § 27 lg 2 mõtteks, et asutamisleping kaotab sisuliselt oma õigusliku tähenduse juriidilise isiku registrisse kandmisega (TsÜS komm (2023), § 27, p 3.2.1). Olukorras, kus kostja III kanti registrisse selliselt, et selle ainuosanik on kostja I, on olemuslikult võimatu, et väidetav asutamisleping oleks sätestanud teistsuguse osanike ringi.

10.3. Seega ei ole võimalik hagejate õiguste rikkumine, isegi kui lugeda 04.10.2012 kokkulepet asutamislepinguks, mis aga seadusest tulenevalt on võimatu. Vastav nõue jääb TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

11.Alternatiivse õigusliku käsitlusena esitasid hagejad 04.10.2012 lepingu kui hagejate ja kostja I vahel sõlmitud seltsingulepingu täitmise nõude (ja sellega seotud tahteavalduste asendamise nõude). Selleks, et jaatada hagejate nõuet seltsingulepingu alusel hagejatele kostja III osade omandi üleandmiseks, pidanuks seltsinguleping, millest tuleneb kostja I kohustus osa omandiõiguse üleandmiseks, olema ÄS § 149 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud vormis. Hagejad ei ole tuginenud sellele, et 04.10.2012 oleks poolte vahel sõlmitud mistahes notariaalselt tõestatud kokkulepe. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene 7 2-22-14386 teisiti. TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Isegi kui lugeda tõendatuks hagejate väited, et hagejate ja kostja I vahel oli seltsinguleping, mille alusel kostja I pidi hagejatele üle andma kostja III osad, on see leping kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine ja seega hagejatel sellel alusel nõudeid olla ei saa.

12.Hagejad on alternatiivselt seisukohal, et neil on õigus saada kostja III osanikeks seeläbi, et kostja I on 04.11.2021 teinud kostja III osakapitali suurendamise kohta tahteavalduse ja sõlminud hääletamiskokkulepped hagejatega.

12.1. Hagejad tuginevad 04.11.2021 toimunud kohtumisele ja kostja I suulistele avaldustele, mida hagejad tõlgendavad kas kostja I poolt kostja III osanike otsuse tegemisena või hagejate ja kostja I vahelise hääletamiskokkuleppena ja kostja I lubadusena teha osanikuna sellised tahteavaldused, mille tulemusena väljastatakse hagejatele kostja III osad. Hagejad väidavad samuti, et kostja I 04.11.2021 tahteavaldust tuleb käsitleda 04.10.2012 sõlmitud lepingu kinnitamisena TsÜS § 84 lg 4 tähenduses, mille tulemusena on kostja I kui seltsinglase kohustus anda kostja III osalus seltsinglaste ühisomandisse (võlaõiguslik kohustus) muutunud kehtivaks ja kostjal I tuleb anda kostja III osa hagejate ja kostja I ühisomandisse. Hagejad tuginevad sellele, et alates 24.05.2020 ei sätesta ÄS § 149 lg 4 osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu kohustuslikku vorminõuet.

12.2. Esiteks on hagejate avaldused 04.11.2021 suulisest kokkuleppest olemuslikult teineteist välistavad. Hagejate väidetav kokkulepe ei saa olla faktiliselt korraga osanike otsus, hääletuskokkulepe ja varasema tehingu heakskiit. Hagejad on menetluses läbivalt püüdnud esitada faktiliste asjaolude alternatiivset käsitlust, kuid nimetatu ei ole võimalik ega menetluslikult lubatav. Alternatiivne võib olla menetlusosalise õiguslik käsitlus, kuid faktiline asjaolu saab olla ikkagi üksnes üks. Hagejate nõuded eelmises punktis nimetatud faktilistel asjaoludel on perspektiivitud ainuüksi põhjusel, et hagejad ise muudavad oma vastuoluliste käsitlustega väited eluliselt ebausutavaks.

12.3. Teiseks, hagejate käsitlus suulisest osanike otsusest on õiguslikult asjatundmatu. Suulist osanike otsust ei ole võimalik vastu võtta, kuivõrd osanike otsused võetakse vastu kas osanike koosolekul ja protokollitakse (ÄS § 171 lg 5) või vormistatakse koosolekut kokku kutsumata vastu võetud otsus kirjalikult (ÄS § 173 lg 6). Isegi kui lugeda tõendatuks hagejate väited 04.11.2021 kohtumisel kostja I suuliste avalduste kohta, ei ole tegemist osanike otsusega kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu.

12.4. Kolmandaks ei saa olla tegemist ka hääletuskokkuleppega, sest hagejad ei ole kuulunud ega kuulu kostja III osanikeringi. Kolmandate isikutega ei ole osanike hääletuskokkulepete sõlmimine objektiivselt võimalik.

12.5. Neljandaks ei saa olla 04.11.2021 suulise avalduse näol tegemist 04.10.2012 lepingu kinnitamisena TsÜS § 84 tähenduses. Tehingu kinnitamine tähendab varasema tehingu selgesõnalist üle kinnitamist. Hagejad ei ole kunagi väitnud, et 04.10.2012 lepingus oleks kokku lepitud osakapitali tõstmises 10 000 euroni ja sellest osade eraldamises hagejatele. Seega ei vasta väidetav 04.11.2021 tehingu kinnitamine hagejate väidetud 04.10.2012 tehingu tingimustele ehk olemuslikult ei saa olla tegemist 04.10.2012 tehingu kinnitamisega.

12.6. Seega jättis kohus hagejate nõuded TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata.

13.Hagejatel on alternatiivse käsitluse kohaselt nõue kostja III osade üleandmiseks tulenevalt usaldusvastutuse kontseptsioonist koosmõjus VÕS § 136 lg-ga 5 (otsuses viidatud ekslikult lg8 2-22-14386 le 6) või kaugele ulatuva usalduskahjuna. Hagejad on seisukohal, et hea usu põhimõtte vastane on tegutseda teist poolt kahjustavalt vastuolus oma varasema käitumisega või avaldustega, kui teine pool mõistlikult võis varasemat käitumist või avaldusi usaldada. Hagejad ei ole kohtu ette toonud usutavaid faktilisi asjaolusid, millest saaks järeldada väidetava kokkuleppe sõlmimist ja usalduse tekitamist hagejates. Nagu Tallinna Ringkonnakohus märkis ka 01.03.2023 hagi tagamise tühistamise määruses, on hagejad parimal juhul põhistanud, et nad pidasid kostjaga I läbirääkimisi seltsingulepingu sõlmimiseks, kuid tegeliku lepingu sõlmimise kohta usutavad andmed puuduvad.

13.1. Isegi kui lugeda kõik hagejate väited poolte suuliste kokkulepete ja läbirääkimiste kohta tõeseks, ei ole hagejate usaldusvastutuse kontseptsioonist tulenev nõue esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Ei kohtumenetlus ega hea usu põhimõtte regulatsioon ei kujuta endast piiritut vigade parandamise võimalust olukorras, kus õigusuhete korraldamisel on eiratud seadusest tulenevad põhimõtteid ja vorminõudeid ning on soovitud korraldada väidetavaid õigussuhteid õiguskorrast väljaspool.

13.2. Hagejate nõue kostjate I ja II vastu omandiõiguse tunnustamiseks mistahes alternatiivses õiguslikus käsitluses kostja III osadele on õiguslikult perspektiivitu ning nõue jääb TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata.

14.Hagejad esitasid alternatiivselt nõude tuvastada kostjate I ja II kohustus otsustada kostja III põhikirja muutmine ja osakapitali suurendamine ning uute osade väljalaskmine (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni punkt 1.7). Vastavad küsimused kuuluvad ÄS § 168 lg 1 p 1 ja 2 alusel üksnes osanike pädevuses, sealjuures on tegemist osanike õiguse ja mitte kohustusega.

Osanikeringi mittekuuluvad isikud ei saa nõuda, et kohus asendaks osanike tahteavaldusi, veel vähem saab seda nõuda olukorras, kus isikutel puudub kohustus vastavaid tahteavaldus anda.

Hagejate nõue kostjate I ja II vastu põhikirja muutmise ja osakapitali suurendamise ning uute osade väljalaksmise tahteavalduste asendamiseks on õiguslikult perspektiivitu ning kohus jätab nõude TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, sest hagejate õiguste rikkumine ei ole võimalik.

15.Hagejad esitasid alternatiivselt nõude mõista kostjatelt I ja II välja kahjuhüvitisena kummalegi hagejale kostja III 33% suurune osa (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni punkt 1.9) või alternatiivselt kostja I vastu nõude mõista kummagi hageja kasuks välja kahju hüvitsena 9 611 184,66 eurot ja viivised (03.03.2023 hagi tervikteksti punkt 1.10).

15.1. Olukorras, kus hagejate nõue kostja III osade omandi saamisele on õiguslikult perspektiivitu kõigil ülal loetletud alustel, ei ole VÕS § 136 lg 5 eesmärk võimaldada muidu lubamatu nõude maksmapanekut läbi naturaalrestitutsiooni. Veel enam, kahju hüvitamine oma olemuselt on isiku asetamine endisesse olukorda ehk senise olukorra taastamine. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille kohaselt saaks usutavalt jaatada, et hagejad on kunagi olnud kostja III osanikud ja et tegemist oleks olukorraga, mis vajab taastamist. Hagejad ei ole kunagi olnud kostja III osanikud, mistõttu ei saa neil olla olemuslikult tekkinud kahju osade väärtuse kaotuse näol.

15.2. Hagejate rahalist nõuet võiks hinnata ka VÕS § 580 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõudena. Kahjuna ei oleks aga selles olukorras õige käsitada välja maksmata jäävat kasumiosa. Kui seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane bilanssi ei koosta ega kasumit välja ei maksa, jääb kasum seltsinguvarasse. Negatiivne tagajärg kahjukannataja jaoks on üksnes see, et vara kasutamise aeg lükkub edasi tulevikku. Sellega seotud negatiivsed tagajärgi hagejad esile toonud ei ole.

9 2-22-14386 15.3. Et hagejad saaksid esitada kahjunõude tulenevalt asjaolust, et kostja I jättis täitmata kohustuse anda hagejatele üle äriühingu osalus, oleks hageja pidanud esile tooma asjaolud, mille kohaselt kostjal I vastav kohustus oli. Kohus on ülal hinnanud, et ühelgi hagejate esile toodud alusel, isegi kui eeldada hagejate väidete faktilist õigsust, ei saanud kostjal I tekkida kohustust hagejatele kostja III osaluse üleandmiseks.

15.4. Suuline seltsingulepingu kokkulepe kehtiks üksnes juhul, kui pooled oleksid kokku leppinud, et osalus jääb kostjale I, kuid see kuulub majanduslikus mõttes ka hagejatele.

Seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, ning see ei välista seltsingu sätete kohaldamist.

Sel juhul võib olla sõlmitud kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, st majanduslikus mõttes ühisvarana (RKTKo, 3-2-1-109-14, p 17). Hagejad ei ole aga esile toonud sellist asjaolude kogumit, mille alusel saaks järeldada, et hagejate väidetud sündmuste esinemisel oleksid neil rahalised nõuded kostjate vastu VÕS § 591 lg 1 või VÕS § 580 lg 1 ja § 115 lg 1 järgi.

15.5. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus läbi vaatamata hagejate alternatiivse kahju hüvitamise nõude TsMS § 423 lg 2 alusel nõude perspektiivituse tõttu.

16.Hagejad esitasid kostja III vastu nõude kohustada kostjat III kandma hagejad kostja III osanike nimekirja vastavalt sellele, kuidas kohus rahuldab omandiõiguse tunnustamise või selle üleandmise või tahteavalduste andmise ja asendamise nõuded (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni p 1.11). Kuivõrd kohus jätab läbi vaatamata hagejate nõuded omandiõiguse tunnustamisele, jätab kohus läbi vaatamata ka kostja III kohustamise nõude samadel põhjendustel.

17.Hagejad esitasid kostja III ja/või kostja I vastu nõude mõista kummagi hageja kasuks välja kasumiosa 1 925 094,93 eurot kostja III majandusaastate 2018 kuni 2021 (k.a.) eest ja viivised (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni p 1.12) ja tuvastada kostja III ja/või kostja I kohustus tasuda alates 01.01.2021 alanud majandusaastast 33% kostja III kasumist kummalegi hagejale (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni p 1.13).

17.1. Kostja I kui osaniku vastu on hagejate nõue kasumiosa väljamaksmiseks välistatud ÄS § 135 lg 2 alusel, kuivõrd osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest ei vastuta. Seega isegi, kui kohus tuvastaks kostja III kohustuse kasumi väljamaksmiseks, ei kanduks vastav kohustus ÄS § 135 lg 2 alusel üle kostjale I. Hageja õiguste rikkumine kostja I poolt ei ole võimalik ja kohus jätab hageja nõude kostja I vastu TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

17.2. Kostja III vastu esitatud kasumiosa jaotamise nõude esitamisel märgivad hagejad ühemõtteliselt, et tegemist ei ole dividendi jaotamise nõudega ÄS-i tähenduses, vaid eraldiseisva lepingulise kokkuleppega, et kostja III äritegevusest saadav kasum kuulub jagamisele. Vastava lepinguna käsitlevad hagejad 04.10.2012 lepingut.

17.2.1. Esiteks on ÄS § 168 lg 1 p 5 alusel kasumi jaotamise vältimatuks eelduseks vastava osanike otsuse olemasolu ning kasumi jaotamise üle saavad otsustada üksnes osanikud. Vaidlus puudub, et hagejad ei nõua dividendi väljamaksmist ega tugine vastava otsuse olemasolule.

17.2.2. Hagejad ei ole tuginenud väitele, et kostja III oleks 04.10.2012 lepingut sõlminud ning nimetatu ei ole ka objektiivselt võimalik, sest kostja III on asutatud 11.10.2012 ehk pärast väideva 04.10.2012 lepingu sõlmimist. Hagejate käsitlus, mille kohaselt koos kostja III asutamisega läks kasumi jaotamise kokkulepe üle kostjale III ÄS § 147 lg 2 alusel, ei ole 10 2-22-14386 õiguslikult võimalik. Hagejad osundavad, et asjaolu, et 04.10.2012 lepingus ei ole kasutatud mõistet „asutamisel“ ei välista kohustuste üleminekut kostjale III pärast viimase asutamist.

Kohus sellega ei nõustu.

Hagejate õiguslik käsitlus on võimatu põhjusel, et ÄS § 147 lg-te 1 ja 2 ning § 520 lg 1 kohaselt ja nende koosmõjus tekib osaühingul ÄS § 147 alusel enne äriregistrisse kandmist tehingute tegemiseks vajalik osaline õigusvõime, kui vastavale osaühingule on antud kas asutamistehingu tõestamise number või mittenotariaalse asutamistehingu korral äriregistri internetipõhises teabesüsteemis antud asutamisnumber. Hagejad on ise tuginenud sellele, et 04.10.2012 lepingut notariaalselt sõlmitud ei ole. Seega ei ole võimalik, et 04.10.2012 lepingule oleks antud tõestamise number. Kostja III on asutatud kiirmenetluse korras. Asutamine toimus 11.10.2012 ehk asutamisnumber tekkis kostjale III samuti 11.10.2012. Järelikult ei olnud 04.10.2012 seisuga olemas kostja III osalist õigusvõimet, mistõttu on välistatud ÄS § 147 lg 2 alusel 04.10.2012 lepingust mistahes kohustuste üleminek kostjale III, kellel 04.10.2012 seisuga osalist õigusvõimet tekkinud ei olnud.

18.Maakohus jättis menetluskulud 50% ulatuses hageja I kanda ja 50% ulatuses hageja II kanda (TsMS § 168 lg 2).

Määruskaebus 19. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse tühistada ja jätkata menetlust hagejate nõuetes kostja vastu.

20.Hagi tuleb sisuliselt lahendada. Isegi kui kohtud peaksid lõppastmes jätma hagejate nõuded rahuldamata, siis igal juhul tuleb anda hagejatele võimalus oma nõuded maksma panna. Hagi läbi vaatamata jätmisel on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Keerukate õiguslike küsimuste olemasolul tuleb kohtul eelistada hagi menetlemist. Hagi läbivaatamata jätmine TsMS § 423 lg 2 alusel on võimalik üksnes juhul, kui hagi ei ole võimalik ühelgi õiguslikul alusel rahuldada. Hagi läbivaatamata jätmise üle otsustamisel ei saa hinnata tõendeid ning tuleb lähtuda hagi aluseks olevate faktiväidete õigsuse eeldusest. Maakohus on põhjendanud nõuete läbivaatamata jätmist argumentidega, et hagejate väited ei ole veenvad või usutavad. Sellised kategooriad on asjakohatud, kuna puudutavad hagi aluseks olevate asjaolude tõendatust, mille üle saab seisukoha võtta üksnes asja sisulisel lahendamisel, s.o kohtuotsuses.

21.Hagejad on käsitlenud omandiõiguse tunnustamise nõuet kostja III osadele tulenevalt 04.10.2012 lepingust kui asutamislepingust. Lepingu kui asutamislepinguga lepiti kokku kostja III osade tingimuslik käsutamine selliselt (TsÜS § 102 lg 1), et kostja III osade omandiõigus loetakse hagejatele üle läinuks tingimuste (kostja III tegevuse muutumine jätkusuutlikuks ja kasumlikuks) saabumisel. Kuna tingimused on saabunud, on hagejad saanud kostja III osade omanikuks. Kuna kostja III asutamine toimus osaühingu kiirmenetluse sätete alusel (ÄS § 1391 jj), siis ei kohaldu asutamislepingule vorminõue, s.o asutamislepingu võib sõlmida vormivabalt. Kiirmenetluse sätted ei keela asutamislepingu sõlmimist ja asutamislepingule omastes tingimustes kokku leppimist. TsÜS § 27 lg 2 ei välista asutajate poolt asutamislepingu sõlmimist. TsÜS § 27 lg 2 eesmärk ei ole tuua kaasa asutamislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste lõppemine. Küsimus sellest, kas pooled sõlmisid 04.10.2012 lepingu kui asutamislepingu ja millistel tingimustel, on asja sisulise arutamise küsimus.

22.Alternatiivselt on hagejate ja kostja I vahel sõlmitud seltsinguleping. Seltsingulepingu võivad pooled sõlmida mis tahes vormis. Kostja III osad muutusid seltsinguvaraks mitte kostja I poolt hagejatele võõrandamise tulemusel, vaid kostja III asutamisega seaduse alusel VÕS § 589 11 2-22-14386 lg 1 järgi. Riigikohtu väljakujunenud praktika järgi võib ka suulise seltsingulepingu alusel ühe seltsinglase nimele soetatud ja kinnistusraamatusse kantud kinnisasi olla siiski seltsinguvaraks (vt nt RKTKo 3-2-1-109-14, p 16). Seega kuulub ka vormi järgimata jätmisel kostja III osade ühisomandi tunnustamise nõue rahuldamisele. Kostja III osade kuulumist hagejate ja kostja I ühisomandisse kinnitab ka seltsingutele kohaldatava puudustega ühingu kontseptsioon.

Puudustega ühingu kontseptsiooni rakendamine välistab seltsingu asutamise puuduste (eelkõige lepingu tühistamise aluste) ja seltsingulepingusse astumise puuduste (sh vorminõue) tagasiulatuva maksmapaneku, kui seltsingulepingut on asutud täitma. See tähendab, et seltsinguleping, mida on asutud täitma, loetakse kehtivaks, vaatamata lepingu sõlmimisel esinevatele puudustele, mis muudaksid algkokkulepped tühiseks (nt vorminõue).

23.Kostja I on 04.11.2021 teinud tahteavalduse 04.10.2012 lepingu kinnitamiseks TsÜS § 84 lg 4 tähenduses, mille tulemusena on kostja I kohustus anda hagejatele kostja III ainuomand tingimuste saabumisel üle (võlaõiguslik kohustus) saabunud ning osade võõrandamiskokkuleppe kohustustehing (ja hagejate arvates ka käsutustehing) kehtib. Alates 24.05.2020 kehtis osade võõrandamiskokkuleppe kohustustehingu vormivabadus (ÄS § 149 lg 4). Hagejate ja kostja I 04.11.2021 tahteavalduste vahetamise ajaks oli ÄS § 149 lg 4 nõue osa võõrandamise notariaalse tõestamise kohta seega kehtetuks tunnistatud. See, kas 04.11.2021 kostja I poolt tehtud tahteavaldused kvalifitseeruvad lõppastmes 04.10.2012 sõlmitud lepingu kinnitamisena, on tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise küsimus, mida on võimalik teha üksnes kohtuotsuses.

24.Hagejad on esitanud nõude kostja III osade väljaandmiseks ja tahteavalduste asendamiseks tulenevalt kostja I 04.11.2021 kostja III osakapitali suurendamise kohta tehtud tahteavaldustest.

Hagejate väitel kohtusid hagejad ja kostja I 04.11.2021 ning kostja I tunnustas sisuliselt lepingu kehtivust ja hagejate õigust kostja III osadele. Kostja I andis 04.11.2021 kohtumisel korduvalt kinnituse (võlatunnistuse) hagejate kostja III osanike nimekirja kandmise ja hagejatele kostja III osa väljastamise kohta. Tegemist on kostja I poolt osanike otsuse tegemisega, millega suurendati osakapitali selliselt, et kostjale I kuuluva osa nimiväärtust suurendati 2600 eurolt 5100 euroni ning hagejatele väljastati kummalegi kostja III osa nimiväärusega 2450 eurot.

Selline ainuosaniku otsus on kehtiv ÄS § 173 lg 6 järgi. Selline kokkulepe kordas sisuliselt 04.10.2012 lepinguga kokku lepitut, et hagejad on kostja III osanikud (omanikud) ja tegemist on ühise äriga. Ainus erinevus väljendus siin selles, et 04.10.2012 lepingu alusel pidid hagejad saama 33+33% osanikuks, aga 04.11.2021 kokkuleppe alusel 24,5+24,5% osanikuks.

24.1. Hagejad ei nõustu, et suulist osanike otsust ei ole võimalik vastu võtta. ÄS § 173 lg-st 6 ei tulene, et kui otsus on kirjalikult vormistamata, siis otsust ei ole tehtud või otsust ei eksisteeri.

Ka osanike otsuse kohta protokolli puudumine ei tähenda, et osanike otsust ei ole vastu võetud.

Ka ÄS kujundamise eeskujuks olnud Saksa õiguse kohaselt võib osanike otsuse teha suuliselt.

Ka Ühinguõigus I õpik ei välista suulise osanike otsuse tegemist.

24.2. 04.11.2021 hääletamiskokkulepe oli kehtiv ja lubatav. Osanik ja kolmas isik saavad sõlmida hääletamiskokkuleppe. Ka Saksa õiguskirjanduses märgitakse, et hääletuskokkuleppe võivad sõlmida osanik ja kolmandad isikud. Kohus ei ole viidanud ühelegi sättele, millest tulenevalt on hääletuskokkuleppe osas täitmisnõude esitamine välistatud. Isegi kui hääletamiskokkuleppe täitmiseks ei saaks esitada täitmisnõuet, ei tähenda see, et hääletamiskokkulepe kui võlaõiguslik kokkulepe, millele laieneb vormivabaduse põhimõte, ei oleks kehtiv ning kokkuleppe rikkumisel ei saaks hagejad nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

Sellisel juhul on hagejatel õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel VÕS § 115 lg 2 järgi.

See tähendab, et hagejatel on kahjunõude raames õigus nõuda enese asetamist varaliselt 12 2-22-14386 olukorda, milles nad oleksid olnud, kui kostja I oleks täitnud hääletamiskokkulepet ning taganud hagejatele kostja III osade väljastamise.

24.3. See, kas 04.11.2021 kostja I tehtud tahteavaldused kvalifitseeruvad lõppastmes 04.10.2012 sõlmitud lepingu kinnitamisena või alternatiivse kohustuse täitmise võimalusena (VÕS § 86) või kohustuse täitmise asendamisena (VÕS § 89), on tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise küsimus, mida on võimalik teha üksnes kohtuotsuses.

25.Hagejad on esitanud nõude kostja III osade üleandmiseks tulenevalt usaldusvastutuse kontseptsioonist. Maakohtu väited materiaalõiguse alusel usaldusvastutuse kontseptsioonist tulenevalt nõuete esitamise võimatuse kohta on täielikult põhistamata. Küsimuse sellest, kas kohus loeb lõppastmes lepingu sõlmituks, lepingu sõlmimise läbirääkimised tuvastatuks või lepingu aastatepikkuse täitmise poolte poolt tuvastatuks, saab lahendada üksnes asja sisulisel läbivaatamisel ning kohtuotsuses kõiki asjaolusid kogumis ning igakülgselt ja ammendavalt hinnates. See, kas kohtu jaoks on eelmenetluse faasis hagejate väited usutavad või veenvad, ei oma hagi läbivaatamata jätmise seisukohalt mingit tähendust.

26.Maakohus on jätnud tähelepanuta hagejate nõude kostja III osade üleandmiseks tulenevalt kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 15 alusel.

27.Maakohus ei ole käsitlenud hageja hüvitisnõudeid kostja III osaluse tunnustamise ja kostja III osade üleandmise nõuete asemel.

28.Hagejad on esitanud kasumi (tulu) maksmise nõude tulenevalt lepinguvabadusel põhinevast pooltevahelisest kokkuleppest, mis – eriti kui arvestada, et lepiti kokku ka juhtimises ja panustes – vastab olemuslikult vaikivale seltsingule (VÕS § 610 jj, § 615), mille puhul tuleb ettevõtjal (kostja III) tasuda vaikivale seltsinglasele tema poolt ettevõtte majandamisse panuste tegemise eest osa kasumist (vt VÕS § 610 lg 1). Sellise nõude eelduseks ei ole seltsingu lõpetamine. Hagejad on esitanud kasumi (tulu) maksmise kokkuleppe täitmise ja tunnustamise nõude. Hagejatel on õigus saada mõlemal 33% kostja III kasumist ehk 1 925 094,93 eurot.

28.1. 04.10.2012 leping hõlmas endas ühe kokkuleppena võlaõiguslikku kokkulepet, et kostja III äritegevusest saadav kasum (tulu) kuulub jagamisele hagejate ja kostja I vahel võrdsetes osades. Selline kokkulepe sarnaneb vaikivale seltsingule, mille puhul tuleb ettevõtjal tasuda vaikivale seltsinglasele tema poolt ettevõtte majandamisse panuste tegemise eest panusele vastav osa kasumist (vt VÕS § 610 lg 1). Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on sellised kokkulepped lubatud. Kuna hagejad on enam kui 9 aastat igapäevaselt panustanud kostja III majandamisse, on hagejate panuse tulemusena tekkinud kostjal III kasum ehk tulu.

Hagejatel on õigus nõuda kasumi jaotamise kokkuleppe täitmist ehk raha väljamaksmist. VÕS § 615 lg 1 järgi peab ettevõtja (kostja III) kahe kuu jooksul pärast majandusaasta aruande kinnitamist kasumi ja kahjumi välja arvestama ja vaikivale seltsinglasele langeva kasumiosa talle välja maksma. Seega on hagejatel õigus nõuda tulu (kasumi) väljamaksmist VÕS § 610 lg 1 ja § 615 lg 1 koosmõjust tulenevalt. VÕS § 591 teise lause järgi, kui seltsing on loodud pikemaks ajaks kui üks aasta, siis eeldatakse, et aruanne tuleb koostada ja kasum jaotada pärast iga majandusaasta lõppemist. Maakohus on ekslikult väitnud, et hagejate kasumi (tulu) jagamise nõude eelduseks on seltsingulepingu lõppemine.

28.2. Lepingu see osa, milles pooled leppisid kokku kasumi (tulu) jaotamises, on iseseisev ja sõltumatu kokkulepe ning see kehtib sõltumata sellest, kas lepingus kokku lepitud muud kokkulepped – nt leping kui asutamislepingu kokkulepe – kehtivad või mitte.

13 2-22-14386 28.3. Koos kostja III asutamisega läks kasumi (tulu) jaotamise kokkulepe üle kostjale III (ÄS § 147 lg 2). Maakohtu viide ÄS §-le 520 on asjakohatu.

28.4. Kui kohus leiab, et kasumi (tulu) jaotamise kokkulepe ei läinud kostjale III üle, taotlevad hagejad, et kohus rahuldaks hagejate kasumi jaotamise kokkuleppe nõude kostja I suhtes, kes on sellise kokkuleppe (seltsingu) pooleks isiklikult. Kokkuvõttes ei ole vahet, kas tegemist on seltsinguga (VÕS § 580), vaikiva seltsinguga (VÕS § 610 jj) või dispositiivsuse põhimõttel põhineva võlaõigusliku kokkuleppega (vt RKTKo 3-2-1-109-14, p 14). Panuste tegemine ja raha jagamises kokku leppimine on lubatud sõltumata sellest, kuidas kokkulepet kvalifitseerida.

28.5. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kui kohustatud isik ei täida kasumi (tulu) maksmise kohustust, siis ei teki hagejatele kahju ning ainsaks kahjuks on, et vara kasutamise aeg lükkub tulevikku.

29.04.11.2021 oli hageja ja kostja I vahel telefonivestlus. Tegemist on kostja I poolt kostja III osanike otsuse tegemisega, millega suurendati osakapitali selliselt, et kostjale I kuuluva osa nimiväärtust suurendati 2600 eurolt 5100 euroni ning hagejatele väljastati kummalegi kostja III osa nimiväärusega 2450 eurot. Selline ainuosaniku otsus on kehtiv ÄS § 173 lg 6 järgi.

Maakohtu väite kohaselt ei saa kostja I poolt 04.11.2021 tehtud tahteavaldused olla käsitletavad osaniku otsusena, kuna ÄS § 173 lg 6 järgi vormistatakse koosolekut kokku kutsumata tehtud osaniku otsus kirjalikult. Küll aga ei tulene viidatud sättest, et kui otsus on kirjalikult vormistamata, siis otsust ei ole tehtud või otsust ei eksisteeri. Ka maakohtu määrusest ei nähtu ühtegi seaduse sätet, millest tuleneks, et otsuse kirjalikult vormistamata jätmise tagajärjeks oleks, et otsust ei eksisteeri. Ka osanike otsuse kohta protokolli puudumine ei tähenda, et osanike otsust ei ole vastu võetud. Vastupidise väite põhjendamiseks ei ole maakohus esitanud mitte ühtegi põhjendust ega viidanud ühelegi seaduse sättele. Millel maakohtu väited põhinevad, jääb arusaamtuks. Täiendavalt tuleb arvestada, et 04.11.2021 tahteavalduste vahetamise ajaks oli ÄS §-i 149 lg 4 nõue osa võõrandamise notariaalse tõestamise kohta kehtetuks tunnistatud.

Menetluse edasine käik 30. Kostjad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

31.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 32. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel osaliselt tühistada ja tsiviilasi tuleb saata kasumi (tulu) maksmise kokkuleppe täitmise ja tunnustamise nõude (03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti alap D) menetlemiseks tagasi maakohtule. Muus osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kui osaliselt täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

33.Ringkonnakohus vastab esiteks kostjate etteheidetele, mis puudutavad määruskaebuses sisalduvaid joonealuseid viiteid võõrkeelsetele dokumentidele. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud puudused ei anna alust jätta määruskaebus menetlusse võtmata. Käesoleval juhul ei ole hagejad esitanud võõrkeelseid dokumente TsMS § 33 tähenduses, mistõttu ei pea kohus andma tähtaega eestikeelsete dokumentide esitamiseks. Küll aga ei arvesta ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel selles esitatud joonealuseid viiteid võõrkeelsetele dokumentidele.

14 2-22-14386 Esiteks ei saa ei menetlusosalised ega kohus olla kindlad, et viidatud veebilingil on sama teave, mis oli seal ajal, mil menetlusosaline on sellise viite esitanud. Mis puudutab viiteid võõrkeelsetele paberkandjal olevate raamatutele, siis hagejad ei saanud eeldada, et teistele menetlusosalistele on viidatud raamatud kättesaadavad. Kuna määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebusega koos esitanud väljavõtteid viidatud tekstidest ega nende tõlkeid, lähtub ringkonnakohus määruskaebuse tekstist sellisena, nagu see on ilma joonealuste viideteta võõrkeelsetele dokumentidele.

34.Käesoleval juhul esitasid hagejad hagiavalduse 03.03.2023 terviktekstis 13 alternatiivset nõuet. Maakohus jättis 16.11.2023 määrusega hagejate hagi tervikuna, st kõigi nõuete osas läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et 1) hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust; 2) hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

35.Esiteks märgib ringkonnakohus, et erinevalt TsMS § 423 lg-st 1 on kohtul lg 2 alusel kaalutlusõigus, kas jätta hagi läbi vaatamata või jätta hagi sisulise otsusega rahuldamata.

Hagejad leiavad, et TsMS § 423 lg-le 2 peaks kohus tuginema vaid väga erandlikel juhtudel ning mitte siis, kui tegemist on niivõrd keerulise vaidlusega nagu käesoleval juhul, kui esitatud on erinevaid ulatuslikke nõudeid. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et hagejad on esitanud alternatiivselt väga palju nõudeid, ei välista iseenesest nende kõigi perspektiivituks pidamist, eriti juhul, kui nõuded on omavahel tihedalt seotud ning ühe nõude perspektiivitus tähendab ka teise nõude perspektiivitust. Käesoleval juhul on maakohus kõigi nõuete puhul põhjendanud, miks ta keeldub hagi menetlemast. Seejuures ei ole maakohus teinud hagi läbivaatamata jätmise lahendit kohe pärast 27.09.2022 hagiavalduse saamist, vaid rohkem kui aasta pärast seda, kui hagiavaldust on menetletud, sh on menetlusosalised saanud esitada seisukohti ning hageja on 03.03.2023 esitanud hagiavalduse tervikteksti, milles ta muutis osaliselt ka oma nõudeid.

Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu menetluse vältel kahel korral maakohtu hagi tagamise määrused. Seda põhjusel, et hagejate nõuded näisid ringkonnakohtule perspektiivitud (Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2023 ja 23.08.2023 määrused, dtl 1349–1359; 1802–1809).

Kuigi hagi tagamise tühistamise määrused ei saa omada mõju asja sisulisele arutamisele ega tingi hagiavalduse läbivaatamata jätmist, nähtub neist määrustest indikatiivselt hinnang hagejate erinevatele nõuetele, mida ei ole peetud piisavalt perspektiivseks selleks, et hagi tagamine jõusse jätta. Seega leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole maakohus teinud hagi läbivaatamata jätmise määrust kiirustades. Ka ei tähenda suure arvu alternatiivsete taotluste esitamine seda, et tegemist on mahuka või keeruka vaidlusega. Kui hageja õiguste rikkumine hageja kirjeldatud asjaoludel ei ole üldse võimalik, samuti olukorras, kus kohtu arvates õiguskaitsevajadus puudub, ei ole õige jätta hagi rahuldamata, vaid see tuleb jätta läbi vaatamata (TsMS II komm (2017), § 371, p 3.4.1). Riigikohtu praktikas kohaldataksegi TsMS § 371 lg 2 (eriti selle teist punkti; st ka TsMS § 423 lg-t 2) sageli olukorras, kus hagi ei ole menetluslikult lubamatu, kuid on õiguslikult perspektiivitu, st puudub materiaalõiguslik alus nõude rahuldamiseks. Riigikohus on esikohale seadnud menetlusökonoomia ja peab asjaomaste sätete teise lõike peamiseks eesmärgiks vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust (TsMS II komm (2017), § 371, p 3.4.2 c).

Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus hagejate määruskaebuses väidetuga, et käesoleval juhul on rikutud nende põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. Hagi 15 2-22-14386 läbi vaatamata jätmine TsMS § 423 lg 2 alusel (kui see on põhjendatud) ei riku kohtusse pöördumise õigust.

36.Käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus suuremas osas maakohtuga, et hagi läbivaatamata jätmiseks oli seaduslik alus, kuid leiab, et hagejate esitatud kasumi (tulu) maksmise kokkuleppe täitmise ja tunnustamise nõude (03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti alap D) läbi vaatamata jätmine ilma asja sisuliselt arutamata ja tõendeid hindamata, oli ennatlik.

Ringkonnakohus käsitleb järgmisena esiteks aluseid, mille puhul ta nõustub maakohtuga, et hagi läbi vaatamata jätmine on seaduslik (I) ning seejärel aluseid, millele tuginevad hagejate nõuded on jäetud ennatlikult läbi vaatamata (II).

I 03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti alap-d A, B, C ja E 37. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jätnud hagi läbi vaatamata nende hageja nõuete osas, mis puudutavad hagejate omandiõiguse tunnustamist kostja III osade suhtes (hagiavalduse tervikteksti resolutsiooni p-d 1.1–1.3) ning kostja III osade omandiõiguse saamise erinevaid nõudeid, samuti hagejate kostja III osanike nimekirja kandmise nõuet (tervikteksti resolutsiooni p-d 1.4–1.9 ja 1.11).

38.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega, et maakohtu määrus on põhjendamata. Maakohus on hagejate mahukad väited kokku võtnud ning selgitanud, miks ei oleks hagejate nõuete rahuldamine õiguslikult võimalik. Ringkonnkohus ei nõustu määruskaebusega, et maakohus oleks pidanud vastama pärast eelkõige vorminõude rikkumisest tuleneva perpektiivituse tuvastamist igale hagejate väitele, sh viidetele välisriigi õigusele ja praktikale. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele Eesti õigus ning maakohus tuvastas perspektiivituse Eesti õiguse järgi. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega ka selles, et maakohus ei võinud viidata Tallinna Ringkonnakohtu määrustele, millega hagi tagamise määrused tühistati. Maakohus on hagi läbi vaatamata jätmist põhjendanud ning viited samas asjas tehtud menetluslikele lahenditele ei ole keelatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusest on arusaadav, miks erinevad nõuded on jäetud läbi vaatamata. Kuigi maakohus ei ole päris iga nõude puhul viidanud läbi vaatamata jätmise alusele seaduse punkti täpsusega, saab ringkonnakohus selle puuduse heastada, kuna nimetatud menetlusõiguse normi rikkumine ei ole oluline (RKTKo 10.01.2007, 3-2-1-135-06, p 11). Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi, märkides samas, et osa nõuete puhul ongi asjakohased nii TsMS § 423 lg 2 p-d 1 ja 2 mõlemad.

39.Hagejad on oma mahukas määruskaebuses esitanud uuesti samu väiteid, mis esitati maakohtus. Kuna ringkonnakohus nõustub kostja III osade omandiõiguse tunnustamise ning osade saamise nõuete puhul maakohtuga, siis ei pea ringkonnakohus kordama uuesti kõiki maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus vastab määruskaebuse väidetele kokkuvõtlikult järgmist.

40.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad kostjaga I 04.10.2012 suulise lepingu ühise puidu töötlemise äri korraldamiseks. Hagejad on esimesena esitanud nõude kostja III osaluse suhtes omandi tunnustamiseks tulenevalt 04.10.2012 lepingus sisalduvast kostja III asutamislepingu kokkuleppest (ÄS § 138 lg 1). Kostjad eitavad mis tahes kokkulepete sõlmimist hagejatega.

Ringkonnakohus märgib, et 04.10.2012 kehtinud ÄS § 138 lg 4 esimene lause sätestas, et asutamisleping ja sellega kinnitatud põhikiri peab olema notariaalselt tõestatud ja neile kirjutavad alla kõik asutajad. Niisamuti sätestas ÄS § 149 lg 4 esimene lause, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Seega nägi 16 2-22-14386 väidetava 04.10.2012 lepingu sõlmimise aja seadus osaühingu asutamise ja osa müügilepingu jaoks ette kohustusliku notariaalse tõestamise vorminõude. Seega isegi, kui oleks võimalik eeldada asutamislepingu tõendatust, oleks 04.10.2012 sõlmitud asutamiskokkulepe eelnevast tulenevalt TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine (vt ka TlnRnKm 23.08.2023, 2-22-14386, p 29;

TlnRnKm 01.03.2023, 2-22-14386, p 11.5.1). Ringkonnakohus rõhutab, et notariaalse tõestamise vorminõude eesmärk on õiguskindluse tagamine ning ÄS § 138 lg 4 ja § 149 lg 4 puhul on see kehtestatud lepingupoolte huvide kaitseks. Notariaalselt tõestatud lepingut ei saa asendada muus vormis leping ning vorminõude rikkumisel on ka kohustustehing tühine (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14; RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-50-14, p 11). Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejad olla kostja III osanikud ning nende nõue osa omandi tunnustamiseks on õiguslikult perspektiivitu, nagu leidis maakohus (TsMS § 423 lg 2 p 1).

41.Hagejad kordavad ka väidet, et kuna kostja III asutamine toimus osaühingu kiirmenetluse sätete järgi (ÄS § 1391 jj), siis ei kohaldu kostja III asutamislepingule vorminõue, s.o asutamislepingu võib sõlmida vormivabalt. Igal juhul on asutamisleping hagejate väitel muutunud kostja III registrisse kandmisega kehtivaks TsÜS § 27 lg 2 järgi. Ringkonnakohus hagejatega ei nõustu. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja I kandeavalduse kostja III registrisse kandmiseks 10.10.2012 ning kostja III kanti äriregistrisse (asutati) 11.10.2012. 10.10.2012 kehtinud ÄS § 1391 lg-te 3 ja 4 järgi asendab kiirmenetluseks kasutatav põhikiri asutamislepingut ning kiirmenetluseks kasutatava põhikirja digitaalallkirjastavad kõik asutajad, näidates ühtlasi igaühe osa nimiväärtuse (vt ka RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812, p 15.2).

Hagejad ei ole põhikirja digiallkirjastanud, põhikiri on allkirjastatud üksnes kostja I poolt.

Hagejad ei ole seega kostja III asutamisel osalenud ning neid ei ole võimalik käsitada asutajatena.

Mis puudutab TsÜS § 27 lg-t 2, siis selle sätte järgi eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping või asutamisotsus loetakse pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasa toovad asjaolud. Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või asutamisotsust ei saa pärast juriidilise isiku registrisse kandmist tühistada. Erialakirjanduses on selgitatud, et asutamisleping kaotab sisuliselt oma õigusliku tähenduse juriidilise isiku registrisse kandmisega. Arvates registrisse kandmisest on juriidilise isiku organisatsiooni ja tegevuse aluseid kajastavaks tehinguliseks aluseks asutamislepingu või -otsuse lisaks olev põhikiri (TsÜS komm (2023), § 27, p 3.2.1). Kohus on juba märkinud, et hagejad ole põhikirja allkirjastanud ega olnud seega kostja III asutajateks ega saanud osanikeks. Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõue omandiõiguse tunnustamiseks õiguslikult perspektiivitu, nagu leidis ka maakohus (TsMS § 423 lg 2 p 1).

42.Hagejad nõuavad edasi kostja III osade omandiõiguse saamist erinevatel alternatiivsetel alustel. Hagejad leiavad, et neil on õigus kostja III osade omandiõiguse saamiseks 04.10.2012 lepingu kui asutamislepingu või kui seltsingulepingu alusel. Ringkonnakohus kordab maakohtu selgitatut, et 04.10.2012 kehtinud ÄS § 149 lg 4 esimene lause sätestas, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Seega isegi kui oleks võimalik eeldada asutamislepingu või seltsingulepingu tõendatust, oleks 04.10.2012 sõlmitud leping TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine. ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud osa võõrandamise kohustustehingu vorminõude rikkumise tagajärjeks on tehingu tühisus, pidades silmas vorminõude eesmärki (vt nt RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p-d 34-35; RKTKO 21.06.2023, 2-20-9760/94, p 20). Asutamislepingu kohta on kohus selgitused andnud juba eelnevalt p-des 40–41.

17 2-22-14386 Ringkonnakohus leiab, et samad põhjendused kehtivad ka seltsingu kohta – selleks, et kostja III osade üleandmise kohustus hagejatele tuleneks kostja I ja hagejate vahel sõlmitud seltsingulepingust, pidanuks seltsinguleping olema tõestatud notariaalses vormis (ÄS §149 lg 4). Ringkonnakohus ei nõustu hagejate väitega, et seltsingulepingu sõlmimine sellises küsimuses (osade üleandmiseks kohustamine) on vormivaba, küll aga võisid isikud seltsingulepinguga (eelkõige vaikiva seltsingu näol) leppida kokku muudes küsimustes, mis ei eeldanud kehtivuseks notariaalset vormi (vt allpool alates p 48). Ringkonnakohus ei nõustu hagejate teoreetilise käsitlusega, mille kohaselt isegi kui seltsingulepingu sõlmimisel ei ole vorminõuet järgitud, kohaldub puudustega ühingu kontseptsioon ning hagejad on saanud osanikeks või, alternatiivselt, võivad nõuda osade omandi saamist. Tegemist on Saksa õiguse kontseptsiooniga, mis Eesti praktikas seni tunnustamist leidnud ei ole. Vastupidi, Riigikohtu senise praktika kohaselt, kui seltsinglaste eesmärk on eseme omandamine seltsinglaste ühisomandisse ning selle eseme omandamise aluseks oleva tehingu osas on seadusega kehtestatud kohustuslik vorminõue, peab ka seltsinguleping vastavas vormis (VÕS III komm, § 580, p 3.6, viitega RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-142-05, p 14). Nii peab nt seltsinguleping, mille eesmärk on näiteks kinnisasja omandamine seltsinglaste ühisomandisse, olema notariaalselt tõestatud. Kui sellist vorminõuet seltsingulepingu sõlmimisel ei ole järgitud, siis ei saa lähtuda sellest, et poolte eesmärk oli eseme soetamine poolte ühisomandisse (VÕS III komm, § 580, p 3.6). Analoogselt pidanuks notariaalselt olema tõestatud ka seltsinguleping, millega lepiti kokku kostja III asutamine ning see, et hagejad saavad kunagi tulevikus kostja III osade omanikuks (ÄS § 149 lg 4). Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõue omandiõiguse tunnustamiseks või osade saamiseks õiguslikult perspektiivitu (TsMS § 423 lg 2 p 1).

43.Ringkonnakohus ei nõustu ka hagejate väitega, et isegi kui 04.10.2012 leping on vorminõude tõttu tühine, siis on väidetav kokkuleppe muutunud kehtivaks kostja I poolt kohustuse (suulise) kinnitamisega 04.11.2021 TsÜS § 84 lg 4 alusel, kuna 24.05.2020 jõustunud ÄS § 149 lg 4 esimese lause järgi peab üksnes osa võõrandamise käsutustehing olema notariaalselt tõestatud.

Hagejad tuginevad sellele, et 04.10.2012 kokkulepe kinnitati osaniku 04.11.2021 suulise otsusega. Maakohus on selgitanud, et osanike otsused võetakse vastu kas osanike koosolekul ja protokollitakse (ÄS § 171 lg 5) või vormistatakse koosolekut kokku kutsumata vastu võetud otsus kirjalikult (ÄS § 173 lg 6). Mis tahes kirjalikus vormis osanike otsust ei ole hagejad esitanud. Samuti, kuna hagejad ka ise ei ole väitnud, et 04.10.2012 kokkulepe oleks sisaldanud kokkulepet kostja III põhikirja muutmiseks, osakapitali suurendamiseks ja osade suunatud emiteerimiseks hagejatele, siis ei saaks väidetavalt 04.11.2021 antud kinnitused muuta 04.10.2012 lepingut kehtivaks.

Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõue omandiõiguse tunnustamiseks või osade saamiseks õiguslikult perspektiivitu (TsMS § 423 lg 2 p 1, p 2).

44.Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kohustuslikust notariaalse vormi nõudest ei ole võimalik ümber minna väitega, et hagejatel on vorminõuete rikkumise korral õigus nõuda kostja III osade üleandmist tulenevalt usaldusvastutuse kontseptsioonist koosmõjus VÕS § 136 lg-ga 5. Ringkonnakohus leiab, et sellisele nõudele ei peaks riik andma õiguskaitset, kuna nõue ei põhine seadusel. VÕS § 136 lg 5 kohaselt võib kahjustatud isik seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel, samuti muudel juhtudel, kui see on vastavalt asjaoludele mõistlik, nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega. Ringkonnakohus leiab, et kõnealune säte ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Mis puudutab usalduskahju kontseptsiooni, siis ei ole see Eesti õiguskorras juurdunud ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa see nullida seaduses ette nähtud kohustusliku notariaalse vormi puudumise tagajärgi. Hagejad ei ole 18 2-22-14386 väitnud, et tegemist oleks näiteks olukorraga, kus kostjaid nõustanud vandeadvokaat oleks hagejatele selgitanud, et osadega seotud kokkuleppe võiks sõlmida suuliselt, millisel juhul võiks kostjatel olla hea usu vastane tugineda tehingu vormi rikkumisele (vrd RKTKo 25.05.2008, 3-2-1-31-08). Käesoleval juhul pidi 2012. aastal väidetavalt sõlmitud kostja III osade omandamise tehing olema notariaalselt tõestatud ning kuna hagejad ei väida, et selline leping eksisteeriks, ei saa nende nõue osade omandiõiguse tunnustamiseks või osade saamiseks olla perspektiivikas (TsMS § 423 lg 2 p-d 1 ja 2).

45.Hagejad nõuavad kostja III osade üleandmist ka tulenevalt VÕS § 15 ja § 136 lg 5 koosmõjust (kaugele ulatuva usalduskahju nõue). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejad esile toonud VÕS § 15 ja § 136 lg 5 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid. VÕS § 15 lg 1 sätestab, et kui üks lepingupool oli kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või teise lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise korral tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks uskunud vorminõude tõttu tühise lepingu kehtivust, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis kahjustatud isikul tekkis lepingu kehtivusele tuginemisest. VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud vastutuse eesmärgiks on hüvitada eelkõige usalduskahju, s.o lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud kulutused. VÕS § 15 lg-st 1 tuleneva vastutuse puhul ei saa asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks lõppenud tulemuslikult ning kehtiv leping oleks sõlmitud ja täidetud. Sellise lepingu sõlmimata ja täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist kahjustatud isik nõuda ei saa. VÕS § 15 sätestatud usalduskahjuna saab kolleegiumi arvates käsitada näiteks kulutusi, mis on kantud seoses läbirääkimiste pidamisega enne kehtiva lepingu sõlmimist: läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulud, lepinguprojektide koostamise kulud jms. Vormivea tõttu tühise lepingu kehtivust usaldanud pool võib kanda kulutusi seonduvalt selle lepingu täitmise ettevalmistamisega: näiteks kulude kandmine laenuintresside maksmise tõttu seoses pangalaenu võtmisega tulevase lepinguobjekti ostmiseks, kulutused tulevase lepinguobjekti hindamiseks jms. Samuti hõlmab kahju hüvitamine siinkohal tagasitäitmise kulusid (vt ka RKTKo 19.06.2007, 3-2-1-70-07, p 13; RKTKo 15.01.2007, 3-2-1-89-06, p 16).

VÕS § 136 lg 5 järgi võib seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel, samuti muudel juhtudel, kui see on vastavalt asjaoludele mõistlik, kahjustatud isik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega. Erialakirjanduses on selgitatud, et kahju hüvitamine muul viisil tähendab eelkõige naturaalrestitutsiooni, st kahjustatud isiku endise olukorra taastamist natuuras, näiteks kõrvaldades kahjustatud isiku kinnistult reostuse või taastades muul viisil selle endise seisundi (VÕS I komm, § 136, p 4.2). Kuivõrd lepingut ei ole sõlmitud, siis ei saa käesoleval juhul olla tegemist endise olukorra taastamisega.

Eeltoodust tulenevalt on hagejate asjaomane nõue perspektiivitu (TsMS § 423 lg 2 p-d 1 ja 2).

46.Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõuded kostja III osade omandiõiguse tunnustamiseks, kostjate osade üleandmiseks kohustamiseks, sh kostjate I ja II kohustamiseks põhikirja muutmiseks ja osakapitali suurendamiseks, samuti hagejate kostja III osanike nimekirja kandmiseks on õigesti jäetud TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus on kohaselt selgitanud, et kuna põhikirja muutmine ja osakapitali suurendamine kuuluvad osanike pädevusse, siis ei saa hagejad selliseid nõudeid esitada. Eelkõige saab asuda seisukohale, et hagejate õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Mis puudutab usalduskahju 19 2-22-14386 kontseptsiooni, siis nõustub ringkonnakohus, et hagiga ei ole hagejate taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

47.Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hüvitisenõuded kostja III osaluse tunnustamise ja osade üleandmise nõude asemel jäävad läbi vaatamata (03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti alapunkt E). Hagejad esitasid nimelt ka kahju nõude VÕS § 580 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 järgi, pidades kahjuks välja maksmata jäänud kasumiosa. Maakohus asus seisukohale, et kui seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane bilanssi ei koosta ega kasumit välja ei maksa, jääb kasum seltsinguvarasse. Negatiivne tagajärg kahjukannataja jaoks on üksnes see, et vara kasutamise aeg lükkub edasi tulevikku. Sellega seotud negatiivseid tagajärgi hagejad esile toonud ei ole (TlnRnKm 01.03.2023, 2-22-14386, p 11.3). Kuna maakohus asus õigesti seisukohale, et hagi on perspektiivitu osas, milles hagejad väitsid, et kostja I pidi andma üle neile kostja III osad, siis on perspektiivitu ka osade üleandmata jätmisest tulenev kahjunõue (TsMS § 423 lg 2 p 1). Ringkonnakohus nõustub sellega.

II 03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti alap D 48. Alternatiivselt taotlesid hagejad mõista välja kostjalt III ja/või kostjalt I hagejate kasuks kostja III kasumiosa (kummalegi hagejale 1 925 094,93 eurot) majandusaastate 2018 – 2021 (k.a) eest, samuti seonduv viivis; ning tuvastada kostja III ja/või kostja I kohustus tasuda alates 01.01.2021 alanud majandusaastast kahe kuu möödumisel iga vastava majandusaasta aruande kinnitamisest, kuid mitte hiljem kui 8 kuu möödumisel iga alates 01.01.2021 algava majandusaasta lõpust, 33% kostja III majandusaasta kasumist kummalegi hagejale.

49.Hagejad selgitasid, et tegemist ei ole dividendi jaotamise nõudega ÄS-i tähenduses, vaid see puudutab eraldiseisvat lepingulist kokkulepet (mis sõlmiti 04.10.2012), mille kohaselt kostja III äritegevusest saadav kasum (tulu) kuulub jagamisele hagejate ja kostja I vahel võrdsetes osades. Kasumi jaotamise kokkuleppega leppisid hagejad ja kostja I kokku, et hagejad panustavad asutatava kostja III majandamisse ja tulu teenimisse, mille tulemusena tuleb osa kostja III kasumist (tulust) (33%+33%) maksta hagejatele. Hagejad leidsid, et selline kokkulepe sarnaneb vaikivale seltsingule, mille puhul tuleb ettevõtjal tasuda vaikivale seltsinglasele tema poolt ettevõtte majandamisse panuste tegemise eest panusele vastav osa kasumist (vt VÕS § 610 lg 1). Kuna hagejad on enam kui 9 aastat igapäevaselt panustanud kostja III majandamisse, on hagejate panuse tulemusena tekkinud kostjale III kasum ehk tulu, mida hagejatel on õigus nõuda kostjalt III, st nõuda kasumi jaotamise kokkuleppe täitmist ehk raha väljamaksmist. Kasumi jaotamise kokkulepe on läinud alates kostja III äriregistrisse kandmisest ÄS § 147 lg 2 alusel üle kostjale III. Hagejad on toonud välja, et tegelikkuses on kostja III neile korduvalt tulu ka jagatud, sealhulgas on maksete puhul viidatud dividendile.

50.Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et maakohus on selle nõude jätnud ennatlikult läbi vaatamata, kuna sellise kokkuleppe sõlmimiseks ei ole ette nähtud kohustuslikku vorminõuet, mistõttu ei ole (vähemalt mitte ilmselgelt) välistatud sellise nõude perspektiivikus. VÕS § 610 lg 1 kohaselt kohustub vaikiva seltsingu lepinguga vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. VÕS § 591 järgi peavad seltsingu lõppemisel seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande ning tegema ettepaneku kasumi jaotamiseks või kahjumi katmiseks. Kui seltsing on loodud pikemaks ajaks kui üks aasta, eeldatakse, et aruanne tuleb koostada ja kasum jaotada pärast iga majandusaasta lõppemist. VÕS § 615 lg 1 järgi kahe kuu jooksul pärast majandusaasta aruande kinnitamist peab ettevõtja kasumi ja kahjumi välja arvestama ja vaikivale seltsinglasele langeva kasumiosa talle välja maksma (vt ka RKTKo 05.10.2010, 3-2-1-52-10, p 15).

20 2-22-14386 Kasumi jaotamine eeldab seltsingut juhtima õigustatud seltsinglaste poolt seltsingusuhtele vastava bilansi koostamist. Bilansi koostamise kohustus tuleneb kommenteeritava sätte mõttest, sh saab seda lugeda hõlmatuks tegevusaruande koostamise kohustusega (VÕS komm, § 591, komm 3.2). Bilanss on aluseks nii seltsingu kasumi kui ka kahjumi kindlaksmääramisel.

Seltsingu majandusaasta bilansi koos kasumi jaotamise ettepanekuga esitavad seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased kõigile seltsinglastele. Kasum kuulub jaotamisele ja seltsinglase nõue muutub sissenõutavaks seltsingu või seltsingu majandusaasta lõppemisel koostatava bilansi alusel, kui on tekkinud kasum (VÕS komm, § 591, p 3.2). Nõude tegevusaruande, sh bilansi koostamiseks, samuti kindlaksmääratud kasumi väljamaksmiseks võib esitada iga seltsinglane, kes oli seltsingu liige nõudeõiguse tekkimise ajal (VÕS komm, § 591, vt komm 3.2). Nõue on suunatud seltsingu vastu, kuid see kuulub täitmisele seltsingut juhtima õigustatud seltsinglaste poolt. Nõudeõigus tekib alati seltsingu lõppemisel (st ühe § 596 lg-s 1 nimetatud aluse jõustumisel), pikemaks ajaks kui üks aasta loodud seltsingute puhul aga pärast iga majandusaasta lõppemist koostatava bilansi alusel. Bilansi koostamine on ettevalmistav toiming kasumi jaotamise nõude tekkimisele. Kasumi jaotamise nõudeõigus tekib ja muutub sissenõutavaks seltsingu bilansi seltsinglastele esitamise ajast (VÕS komm, § 591, p 3.3).

51.Ringkonnakohus leiab, et kuna vaikiva seltsingu leping ei pidanud olema sõlmitud konkreetses vormis, siis ei saa ilma tõendeid hindamata asuda seisukohale, et hagejate väidetud kokkulepet ei ole sõlmitud. Muu hulgas väidavad hagejad, et nad on esitanud tõendid, millest nähtub, et neile on varem makstud dividendi kostja III tulust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selle nõude osas menetluse ennatlikult lõpetanud. Ringkonnakohus lisab, et isegi kui hagis esitatud asjaolud ja nõue ei ole piisavad selleks, et pidada hagi ka selles osas õiguslikult perspektiivikaks, tuleb arvestada võimalusega, et kui hagi on võimalik täpsustada või muuta, tuleb kohtul seda hagejatega arutada ning määrata hagejatele TsMS § 340¹ lg 1 alusel tähtaeg hagi täpsustamiseks (RKTKo 24.11.2021, 2-20-15376, p 15). Maakohus peab seda asja uuel arutamisel arvesse võtma.

III Menetluskulude jaotus 52. Menetluskulude jaotus jääb maakohtu otsustada vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja nõuded on õiguslikult tihedalt seotud, siis TsMS § 173 lg 1 esimese lause ja § 2 koostoimes eeldavad, et menetluskulud tuleb jaotada alles asja tervikuna lahendamisel. Lisaks menetlusökonoomiale tagab see ka kulude õiglasema jaotuse lähtuvalt sellest, kas kohtud tuvastavad lepingu rikkumise või mitte (RKTKm 10.06.2020, 2-18-17703/88, p 12.2). Ringkonnakohus leiab, et ka käesoleval juhul on põhjendatud jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada, kuna kõik hagejate nõuded on põhimõtteliselt seotud väitega, et menetlusosaliste vahel oli kostjat III puudutav kokkulepe, mida on nende suhtes rikutud. Seega sõltub menetluskulude jaotus sellest, mis seisukohale maakohus asja arutades asub.

53.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hageja hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks osaliselt tagasi maakohtule, saab määruse peale kaevata üksnes osas, milles määruskaebus jäi rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt 21

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.