KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 9. veebruar 2024, Tallinn Kohtuasja

) § 101 lg 3). Juhul, kui kohus leiab, et kostja oleks siiski pidanud vagunid kodujaamadesse transportima, oli kostjal

§ 110lg 1 alusel õigus keelduda vagunite transportimisest.

Kostjal oli hageja vastu enam tasutud üüri nõue, mistõttu oli kostjal õigus omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. 2.3. Hageja üürinõue on põhjendamatu osas, milles hageja nõuab üüri ajavahemiku eest, mil vagunite plaanilise remondi tähtaeg ja kasutusaeg oli möödunud.

§ 296

lg 1 kohaselt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada

§-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu. Kostja ei saanud vaguneid kasutada pärast plaanilise remondi kuupäeva möödumist või kasutusaja lõppemist. Hageja nõude nende päevade osas, mille eest oleks hagejal teoreetiliselt üürinõue kostja vastu, tasaarvestab kostja oma enam tasutud üüri nõudega. 2.

1. Ka on põhjendamatu hageja kasutuseelise nõue, sest vaguneid ei ole hagejapoolse üürilepingu rikkumise tõttu võimalik sihipäraselt kasutada. Seejuures ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et kostja on vaguneid pärast üürilepingu lõppemist kasutanud. Samuti ei ole hageja selgitanud ega tõendanud, millest tulenevalt ja millises ulatuses on kostja rikastunud. 2.
2. Hageja kahju hüvitamise nõue on alusetu. Kostja on vagunite tagastamisel lähtunud pooltevahelisest praktikast, mille kohaselt tähendab vagunites tootejääkide puudumine, et vagunites võib olla tootejääke ning selle kiht võib olla kuni 3 mm paks. Lisaks ei ole

§ 128

lg-st 4 tuleneva kahju hüvitamise eesmärk vagunite valduse vastuvõtmisest keeldumise aluse tuvastamiseks kantud kulude hüvitamine. Isegi, kui hagejale oleks tekkinud transpordikulu näol väidetav kahju, sai see tekkida üksnes hagejast endast tulenevatel asjaoludel, mistõttu tuleks kahjuhüvitist vähendada nullini (

§-d 139 ja 140). Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kostja esitas
2. aprillil 2021 vastuhagi, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 95 844,14 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4236,80 eurot ning seadusjärgse viivise alates
3. aprillist 2021 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 3.
4. Hageja on osade vagunite üürimakseid arvutanud ekslikult, mistõttu on kostja
5. a jaanuarist kuni
6. a märtsini tasunud hagejale üüri enam kui 62 878,80 eurot. Nimelt möödus viidatud perioodil suure hulga hagejalt üüritud vagunite plaanilise remondi tähtaeg või kasutusaeg, mistõttu muutusid vagunid Eesti ja Venemaa raudteedel kasutuskõlbmatuteks. Kuivõrd plaanilise remondi korraldamine ja vagunite kasutusaja pikendamine on hageja lepingujärgne kohustus, muutusid vagunid sihipäraselt kasutamatuks hageja lepingurikkumise tõttu. Vaatamata sellele, et kostja ei saanud vaguneid sihipäraselt kasutada, jätkas hageja kostjale vagunite eest üüriarvete esitamist. Kostja nõude alus tuleneb sõltuvalt vagunist kas

§-st 296 ja § 112 lg-st 3 (alandatud üüri tagastamise nõue perioodi kohta, mil vagunite kasutamine oli üürilepingu kehtivuse ajal takistatud) või

§ 1028

lg-st 1 (alusetu rikastumise nõue perioodi eest, mil üürileping enam ei kehtinud). Hageja vastuväited kostja vastuhagile

1. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 4.
2. Hageja ei ole üürilepingut rikkunud. Hageja ei saanud vagunite remonti teha, sest kostja ei 4 andnud vaguneid hageja valdusesse. Vagunid, mis kostja tagastas hageja valdusesse, olid aga selliste puudustega, mis andis hagejale õiguse keelduda nende vastuvõtmisest, ja sealt edasi remondi teostamiseks. Kuna kostja avaldas
3. novembri
4. a kirjas soovi üürileping lõpetada, ei pidanud hageja vagunite remonti vajalikuks ega asunud selleks vajalikke toiminguid tegema. Seega ei saa kostja hageja väidetavale lepingurikkumisele tugineda, sest väidetav hagejapoolne rikkumine oli tingitud kostjapoolsest asjaolust (

§ 101lg 3).

4.2. Kostja hinna alandamise nõue on alusetu, sest kostja ei teavitanud hagejat viivitamatult vagunite väidetavatest puudustest. Ka kostja alusetu rikastumise nõue on alusetu. Kostja ei rikastanud hagejat, vaid osas, milles üürimaksed polnud väidetavalt üürilepinguga kaetud, kujutasid endast hüvitist kasutuseeliste eest. Kasutuseeliseid on asja omanikul õigus nõuda ka siis, kui valdajal oli mingil põhjusel õigus omaniku asja kinni pidada ja ta sai võõrast asja vallates jätkuvalt kasu (asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1,

§ 1037lg 1 ja lg 3 esimese lause).

Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohus võttis
2. septembri
3. a otsusega (vaidlustatud otsus) vastu hageja loobumise ja lõpetas menetluse hageja nõudes 37 vaguni kostja ebaseaduslikust valdusest väljaandmise kohustamiseks. Samuti jättis maakohus läbi vaatamata hageja nõude kasutuseelise väljamõistmiseks, mis ületab 285 681 eurot, ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks, mis ületab 56 016,30 eurot, ning nendelt arvestatud viivise osas. Maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja üürivõlgnevuse 2974,20 eurot, kahjuhüvitise 6450,87 eurot ja viivise 4634,17 eurot ning hagejalt kostja kasuks välja enam tasutud üüri eest 62 878,80 eurot, kahjuhüvitise 9262,50 eurot ja viivise 15 773,25 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused nõuded ja mõistis tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks välja 73 855,31 eurot ning sellelt viivise seadusjärgses määras alates
4. septembrist 2023 kuni võlgnevuse tasumiseni. Vagunite ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude menetlemisega tekkinud menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning ülejäänud menetluskulud 86% ulatuses hageja kanda ja 14% ulatuses kostja kanda. 5.
5. Maakohus asus seisukohale, et üürileandjal on seadusest tulenevalt üürieseme korrashoiu kohustus. Hageja kohustus üürilepingu järgi teostama omal kulul vagunite plaanilist remonti ning vagunite kasutusea pikendamist (üürilepingu p-d 3.1.2, 3.1.3 ja 3.2.6). Hageja kohustuseks oli tagada, et kostja käsutuses on iga konkreetse vaguni suhtes üürisuhte lõppemiseni üürilepingu tingimustele vastav sihtotstarbeliselt kasutatav vagun. Seega pidid lepingutingimustele vastavad vagunid olema tehniliselt korras ning ka kehtiva kasutuseaga, kuivõrd nendega pidi olema võimalik raudteel liigelda. Maakohus nõustus kostjaga selles, et möödunud kasutuseaga vagun ei vasta ohutus- ja hooldusnõuetele ning selliste vagunitega ei tohi raudteel täiendavate toiminguteta liigelda. 5.
6. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et pärast kostja
7. novembri
8. a teatist lõppes hageja vagunite plaanilise remondi või kasutusaja pikendamise kohustus või et üürilepingu pikendamata jätmise soovi väljendamine tähendas kostja huvipuudust vagunite vastu. See, et üürnik otsustas, et edaspidi ta vaguneid enam ei vaja, ei tähenda, et üürnik ei oleks neid vajanud vaguni üürilepingu lõppemiseni või oleks kaotanud vagunite vastu igasuguse huvi. Asja materjalidest nähtub, et kostjal oli huvi vagunite seisukorra vastu, kuivõrd pärast kasutusea lõppemist ei saanud kostja vaguneid iseseisvalt teise jaama transportida. Seejuures on kostja
9. detsembri
10. a kirjaga hagejat teavitanud sellest, et lähima 45 päeva jooksul muutuvad 21 vagunit lepingutingimustele mittevastavaks ja hagejal on kohustus saata vagunid plaanilisse remonti. Maakohus leidis, et nimetatud teade vastab

§ 282nõuetele.

5 5.

1. Maakohus asus seisukohale, et ka teiste vagunite osas, mida ei olnud mainitud kostja
2. detsembri
3. a kirjas, kuid mille kasutusiga möödus või saabus plaanilise remondi tähtaeg enne üürilepingu lõppemist, ei ole hagejal õigust pärast vagunite kasutusea lõppemist nõuda üüritasu. Hageja kui üüritud vagunite omanik pidi olema teadlik, millal saabub vagunite plaanilisse remonti suunamise tähtaeg ja millal möödub vagunite kasulik eluiga ning seega pidi hageja ette võtma vajalikud toimingud vagunite remonti suunamiseks ja vagunite kasutusea pikendamiseks. 5.
4. Maakohus viitas, et iseenesest saab ka kasutusaja ületanud vaguneid transportida, kuid selleks on vaja eridokumente. Õige ei ole hageja arvamus, et vagunite kasutusiga oleks pidanud pikendama kostja ise. Sellist õigust üürilepingust kostjale ei tule. Samas ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks kasutusea pikendamiseks või vagunitele eridokumentide vormistamiseks asunud tegema vajalikke toiminguid. 5.
5. Maakohus leidis, et kostjal ei ole kohustust tasuda üüri hooldustähtaja ületanud vagunite eest. Sellel põhjusel ei saa hageja nõuda kostjalt üüri tasumist 14 200,80 eurot, vaid on õigustatud nõudma 2974,20 eurot. Samuti leidis maakohus, et kostja ei ole rikkunud hageja valdust, omandit või muud õigust

§ 1037

lg 1 mõttes ning ei ole ka kuidagi

§ 1037lg 1 mõttes rikastunud.

Vaidlusaluseid vaguneid ei olnud enam võimalik sihtotstarbeliselt kasutada, mistõttu ei ole hageja nõue kasutuseeliste saamiseks põhjendatud. Ka ei ole tõendatud, et hagejale on tekkinud kahju 45 960 eurot. Maakohtu hinnangul ei ole hinnapakkumised praegusel juhul kahju tõendamiseks piisavad, kuna kohtul on vaja kindlaks teha, et puudused ka tegelikkuses kõrvaldati ja hagejal tekkis sellega seoses maksekohustus. Maakohus pidas põhjendatuks hageja kahjunõuet 6450,87 eurot. 5.6. Maakohus hindas kostja vastuhagi ja leidis, et kostjal on õigus nõuda hagejalt enammakstud üüri 62 878 euro tagastamist. Maakohus põhjendas, et

§ 296

lg 1 kohaselt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil ta ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada. Maakohus pidas põhjendatuks kostja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist 5000 euro ulatuses ning vagunite hoiustamise eest 4262,50 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ning rahuldati osaliselt kostja vastuhagi, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 6.
2. Maakohus eksis kostja
3. novembri
4. a teates sisalduva tegeliku tahte tõlgendamisel. Ka leidis maakohus vääralt, et kostjal oli huvi vagunite plaanilise remondi või kasuliku eluea pikendamise vastu. Arvestades, et vagunid olid Eesti jaamadesse jõudmisel puhastamata, mistõttu ei oleks saanud neid muu kaubaga laadida, on eluliselt usutav, et kostja ei kavatsenudki vaguneid enam kasutada. 6.
5. Hageja ei rikkunud üürilepingut. Praegusel juhul tuvastas maakohus vaid selle, et kostja saatis hagejale
6. detsembril 2019 kirja, millega teavitas, et 21 vagunit vajavad plaanilise remondi läbiviimist järgmise 45 päeva jooksul ja palus end tsisternide depooremonti saatmiseks teavitada õigest jaamast. Hageja
7. detsembri
8. a teatest nähtub, et hageja oli igati valmis teostama vagunitele remonti või pikendama vagunite kasutusiga, kui kostja oleks teavitanud hagejat sellest soovist, mida kostja aga ei teinud. Hageja lähtus põhjendatult sellest, et kostja tegeleb vagunite tagastamise toimingutega ehk kostja ei kasuta vaguneid eesmärgipäraselt ega 6 hakka vaguneid eesmärgipäraselt kasutama kuni vagunite tagastamiseni. 6.
9. Maakohtu järeldus, et hageja kui üüritud vagunite omanik pidi olema teadlik, millal saabub vagunite plaanilisse remonti suunamise tähtaeg ja millal möödub vagunite kasulik eluiga, ning seega pidi hageja ette võtma vajalikud toimingud vagunite remonti suunamiseks ja vagunite kasutusea pikendamiseks, on väär ja ei põhine uuritud tõenditel. Kostjal kui üürnikul lasus seadusest tulenev teatamiskohutus (

§ 282lg 1) ning lisaks vastaks see ka poolte varasemale praktikale.

Ka eksis maakohus, kui leidis, et kostja

1. detsembri
2. a teade vastab

§ 282lg 1 p 1 nõuetele.

6.

1. Maakohtu järeldus, et kostjal oli huvi vagunite seisukorra vastu, ei tugine tõenditel. Hageja tõendas, et vagunite transportimiseks kodujaamadesse oleks kostja saanud transportida vaguneid kui „kaup oma telgedel“. Seega ei olnud vagunite tsisternide seisukord vagunite kodujaama transportimisel üldse oluline. Ka ei arvestanud maakohus, et osadel vagunitel ei olnud kasulik eluiga möödunud ka vagunite tagastamise tähtajaks. 6.
2. Maakohus leidis vääralt, et hageja üürinõue on põhjendatud vaid osaliselt. Maakohus jättis kohaldamata

§ 334

lg 1 ja üürilepingu p 3.2.8, mis panid kostjale kohustuse tagastada vagunid kokkulepitud seisukorras. Kuna kostja ei tagastanud vaguneid kokkulepitud seisukorras tähtaegselt, oli kostjal kohustus tasuda hagejale üürilepingu kehtivuse jooksul üüri kuni üürilepingu lõppemiseni või kohase vagunite tagastamiseni. Samuti jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata hageja kasutuseeliste tasumise nõude. Maakohus leidis üllatuslikult, et kostja ei vallanud pärast vagunite kasutusea möödumist vaguneid ebaseaduslikult. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei soovinud enam vaguneid, jättes need lepingule mittevastavatesse jaamadesse, ning ei takistanud hagejal vaguneid enda valdusesse saada, ei tähenda automaatselt seda, et tegemist oleks vagunite nõuetekohase tagastamisega või et kostja ei oleks enam vagunite valdaja. Maakohus jättis seejuures analüüsimata

§-st 335 tulenevad eeldused ega tuvastanud, kas kostjal võib olla kohustus kasutuseeliste tasumiseks viidatud sätte alusel. 6.

1. Maakohus jättis vääralt rahuldamata hageja kahjunõude 45 960,10 eurot põhjusel, et hageja ei tõendanud kulude kandmist. Nii õiguskirjanduse kui ka Riigikohtu praktika kohaselt ei takista kahju hüvitamise nõude esitamist asjaolu, et kulud ei ole veel kantud (RKTKo 21.06.2011, 3-2-1-55-11, p 14). Seejuures tuvastas maakohus õigesti, et vagunitel esinesid puuduseid. Seega ei saanud hageja nõuet mõjutada asjaolu, et hageja müüs vagunid menetluse kestel. 6.
2. Maakohus eksis, kui rahuldas osaliselt kostja nõude enam tasutud üüri tagastamiseks. Kostjal puudus õigus nõuda hagejalt enam tasutud üüri tasumist, sest hageja pole üürilepingut rikkunud, ning kostja ei tagastanud vaguneid õigeaegselt ja nõuetekohaselt. Hagejal on õigus nõuda üüri tasumist kuni üürilepingu lõppemiseni ning kasutuseeliseid pärast lepingu lõpetamist kuni vagunite müümiseni. Maakohus oleks pidanud kostja enam tasutud üüri arvestama hageja kasutuseeliste nõude sisse osas, milles kostja tasus üüri pärast üürilepingu lõppemist. Vastustaja seisukoht
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus 7
4. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis osaliselt vastuhagi rahuldamata, samuti osaliselt menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi täiendavalt kahju hüvitise nõude 22 787,84 euro osas ning jätta vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 10 nimetamata menetluskulud 99,8% ulatuses hageja kanda ja 0,2% ulatuses kostja kanda. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust vastuhagi 915 euro ulatuses rahuldamata jätmise osas. 8.
5. Maakohus leidis õigesti, et hagejalt kostja kasuks kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmine on põhjendatud. Maakohus nõustus kostjaga ka selles, et praegune vaidlus on väga mahukas. Vaatamata sellele leidis maakohus täpsemalt põhjendamata, et kostja kohtueelsed õigusabikulud on põhjendatud ainult ca 18% ulatuses. Kostjale osutatud õigusabi eest esitatud arvetest nähtuvad toimingud olid vajalikud kvaliteetse õigusabi osutamiseks. Väär on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole lepinguliste esindajate telefonikõned ja nõupidamised büroo sees selliseks kahjuks, mida vastaspool peaks hüvitama. Ka osutatud õigusabi keskmine tunnihind 175,31 eurot vastab Riigikohtu praktikale (nt RKTKo 18.05.2022, 2-21-1824/23, p 13). 8.
6. Hagi rahuldamisel jättis maakohus analüüsimata kostja väite, et tal oli õigus omapoolsete kohustuste täitmisest

§ 101lg 1 alusel keelduda.

Olukorras, kus võlgnikul on õigus kohustuse täitmisest

§ 110

lg 1 alusel keelduda, ei ole võlgnik kohustust rikkunud ning võlgniku suhtes ei saa vähemalt kuni võlausaldaja poolse kohustuse täitmiseni (mida hageja ei ole senini teinud) rakendada õiguskaitsevahendeid. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2² alusel muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei täienda, järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Hageja apellatsioonkaebus ja kostja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.
3. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega maakohus jättis haginõude kahjuhüvitise 1245,31 euro (= 7696,18 - 6450,87) ja sellelt viivise väljamõistmiseks rahuldamata (vagunite ülevaatuse ja transportimise kulud). Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega maakohus jättis vastuhagi nõude kahjuhüvitise 915 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks rahuldamata (vagunite hoiustamise kulud). Samuti ei ole kumbki pool vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus lõpetas haginõudest loobumise tõttu menetluse haginõudes 37 vaguni üleandmise kohustamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ning jättis läbi vaatamata hageja nõude kostja vastu 285 681 eurot ületava kasutuseelise ja 56 016,30 eurot ületava kahjuhüvitise väljamõistmiseks ning nendelt ületatavatelt summadelt viivise väljamõistmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4). Eeltoodud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
4. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes peamiselt selle üle, kumb pooltest on üürilepingut rikkunud – kas kostja, kes hageja hinnangul jättis tasumata üüri ega tagastanud kõiki vaguneid 8 nõuetekohaselt, või hageja, kes kostja hinnangul ei täitnud üürileandja kohustusi ega pikendanud õigeaegselt vagunite kasutusluba, mistõttu oli kostjal takistatud omapoolse kohustuse täitmine.
5. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja Eesti äriühing, kelle asukoht on hagiavalduse kohaselt Eestis. Kostja on Belgia Kuningriigi äriühing, kelle asukoht on asja materjalidest nähtuvalt Belgias. Kuna poolte asukohad on erinevates riikides, tõusetub kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse küsimus. Kuigi maakohtu otsusest ei nähtu kohtualluvuse ega kohaldatava õiguse kontrolli, allub asi Eesti kohtule ning õigussuhet reguleerib Eesti õigus. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust järgnevaga. Pooled on üürilepingu p-s 8.1 kokku leppinud, et lepingust tulenevate kohustuste täitmisega seotud vaidlused lahendatakse Eesti Vabariigis Harju Maakohtus. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012,
6. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) art 25 lg 1 p a) kohaselt on tegemist kohtualluvuse kokkuleppega. Kolleegium TsMS § 106 lg-s 1 sätestatud kohtualluvuse kokkuleppe tühisuse asjaolude esinemist ei tähelda. Üürilepingule kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
7. juuni
8. a määrusele (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I). Selle määruse art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse. Üürilepingu p-s 8.2 on pooled kokku leppinud, et leping on allutatud Eesti Vabariigi seadusandlusele.
9. Maakohus on õigesti pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerinud üürilepinguna

§ 271

mõttes.

§ 271

järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Seega, hageja kohustus kostjale andma kasutamiseks vagunid ning kostja kohustus maksma hagejale nende eest üüri.

1. Ringkonnakohus võtab kaebuste lahendamisel aluseks asjaolud, mille üle pooltel maakohtus vaidlus puudus: - - pooled sõlmisid
2. märtsil 2012 üürilepingu, mille alusel andis hageja kostjale üürile 25 vagunit;
3. veebruaril 2014 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 1, millega suurendati vagunite arvu 39 peale, määrates lepingu tähtajaks 12 kuud;
4. veebruaril 2014 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 2, millega hageja andis kostjale üürile 10 vagunit, määrates lepingu tähtajaks 12 kuud;
5. detsembril 2014 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 3, millega suurendati makstavat üüri kuni 18,30 euroni ühe vaguni kohta;
6. mail 2017 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 4, lisades lepingusse p 3.1.4 ja täiendades p-te 4.8 ja 4.9, millega lepiti kokku, et hageja kohustub tasuma kõik raudteetariifid ja muud kaasnevad kulutused, mis tekivad vagunite Eesti Vabariigi territooriumil liikumise ajal plaanilise remondi kohta ning tagasi. Samuti, et kostjal ei ole üüri maksmise kohustust ajal, mil vagunid viibivad depooalal planeeritud remondis, millele lisandub kaks päeva, ning kui planeeritud (plaanilise) remondi ajal on vaja vaguneid produktist puhastada, kohustub hageja maksma kuni kahe tonni puhastamise eest ja ülejäänu puhastamise kulu kannab kostja;
7. juunil 2018 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 5, millega suurendati vagunite arvu 9 - 25 vaguni võrra, nende vagunite üüriperioodi lõpuks märgiti vagunite kasuliku eluea lõppemine ja kostja pidi tagastama vagunid lepingu (üüriperioodi) lõppemisel; samuti muudeti lepingu p 3.2.8 selliselt, et pärast lepingu lõppemist või katkemist peab kostja tagastama vagunid tehniliselt korras ja äriliste eesmärkide täitmiseks valmis seisus, võttes arvesse loomulikku kulumist, veetud lastist puhastatuna (auru abil) seest ja väljast, taastatud elektriseadmestikuga, algsete trafarettidega ning kõrvaldama kõik vagunite kasutamise ajal tekkinud vigastused. Hageja võtab vagunid vastu üleandmisevastuvõtmise akti alusel ning kostja esindaja juuresolekul. Kostja esindaja vagunite ülevaatuse kohalt puudumist loetakse kostja nõusolekuks üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastada;
8. juunil 2018 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 6, millega suurendati vagunite arvu kolme vaguni võrra;
9. novembril 2019 teavitas kostja hagejat üürilepingu pikendamata jätmisest.
10. Asja lahendamisel omab keskset tähtsust
11. novembril 2019 kostja poolt hagejale saadetud teatis, samuti sellele järgnev kirjavahetus, ennekõike kostja
12. detsembri
13. a kiri ja hageja
14. detsembri
15. a kiri, ning nendes avaldatud tahteavaldused (kd I, tl-d 48–49 pöördel; kd VII, tl-d 90–91 pöördel). Hageja leiab jätkuvalt, et ta lähtus üürilepingu lõpetamisel kostja
16. novembri
17. a teatest, et kostja tagastab kõik vagunid, ning ootas vagunite saabumist kodujaama üürilepingus kokkulepitud seisukorras. 16.
18. Kolleegium leiab, et maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud selle, et kostja
19. novembri
20. a teatis ei andnud hagejale alust üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise lõpetamiseks enne üürisuhte lõppemist (maakohtu otsuse p-d 51 ja 54). Üürilepingu p 1.2 nägi ette, et vagunite rendi tähtajaks on 12 kuud arvates üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamise päevast. Pooled ei vaidle selle üle, et aktidega on vagunid hageja poolt kostjale üle antud, samuti ei ole vaidlust üleandmise kuupäevade osas (kd I, tl-d 31, 34, 36–47). Üürilepingu p 6.2 sätestas, et juhul, kui kumbki pool kaks kuud enne lepingu kehtivuse lõppu ei teata teisele poolele oma soovist leping lõpetada, loetakse leping pikenenuks järgmise 12 kuu võrra. Eraldi olid pooled kokku leppinud lisas 5, mille p 1.1.2 kohaselt lõppeb üürileping vagunite kasutusaja lõppemise kuupäeval. Kuigi hageja on hagiavalduses ja ka teistes menetlusdokumentides viidanud kostja
21. novembri
22. a teatisele kui „kostjapoolne lepingu ülesütlemine“, siis ringkonnakohtu
23. jaanuari
24. a istungil oli hageja nõus, et tegemist ei olnud lepingu ülesütlemisega, vaid leping lõppes lepingus kokkulepitud tähtaja möödumisel (vt ajamärgid 00:05:44 ja 00:07:54). 16.
25. Hageja seisukoht, et ta ei rikkunud üürilepingust tulenevat vagunite korrashoiu kohustust, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu
26. jaanuari
27. a istungil avaldas hageja, et kostja
28. novembri
29. a teatises sisalduvat tahteavaldust tuleb hinnata kogumis kostja käitumisega – kostja soovis vagunid tagastada ning pärast seda teavitas vagunite remontimise või kasuliku eluea pikendamise soovist. Hageja kordab apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid, kuid need ei anna kolleegiumi hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale kostja
30. novembri
31. a teates avaldatud tahteavalduse tõlgendamiseks. Tahteavalduse tõlgendamise reeglid on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §s
32. Tahteavaldus saab olla kas otsene, kaudne, samuti saab teatud tingimustel lugeda vaikimist või tegevusetust tahteavalduseks (TsÜS § 68 lg-d 2–4). Kolleegiumi hinnangul teadis hageja kostja tahet või pidi seda teadma, sest pooled olid lepingu lõpetamise soovist teatamises kokku leppinud üürilepingu p-s 6.
33. Hageja ei saanud kostja otsesest tahteavaldusest ega ka tema edasisest käitumisest (kaudne tahteavaldus) eeldada, et kostja ei soovinud kuni üürisuhte lõppemiseni vaguneid sihtotstarbeliselt kasutada. Poolte vahel oli jätkuvalt kehtiv leping, mida 10 kumbki pool ei olnud ühepoolselt lõpetanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja otsustas ühepoolselt oma lepingust tulenevate kohustuste täitmisest loobuda (maakohtu otsuse p-d 76 ja 78).
34. Maakohus on kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkumata tuvastatud, et hageja rikkus üürilepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus leidis tõendeid nõuetekohaselt hinnates, et kostja teavitas hagejat vagunitest, mille kasutusaeg möödub või saabub plaanilise remondi tähtaeg enne üürilepingu lõppemist. Samuti leidis maakohus, et hageja oli nendest tähtaegades teadlik ning pidi seetõttu tegema remonti suunamiseks ja kasutusea pikendamiseks vajalikke toimingud (maakohtu otsuse p-d 53, 55, 57 ja 79). Hageja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 17.
35. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja rikkus

§ 282lg 1 p-st 1 tulenevat teatamiskohustust.

Hageja kordab maakohtus esitatud väiteid, mille osas on maakohus võtnud seisukoha. Uue asjaoluna tugineb hageja sellele, et kostja ei vastanud

1. detsembri
2. a kirjale (kd VII, tl-d 91 ja pöördel), mistõttu ei olnud hagejal kohustust vaguneid hooldada või nende kasutusaega pikendada. Kolleegium hagejaga ei nõustu. 17.1.
3. Esmalt märgib kolleegium, et hageja on esmakordselt andnud apellatsioonimenetluses
4. detsembri
5. a kirjale olulise tähenduse, mis tema arvates vabastas ta üürilepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Viidatud kirja esitas kostja
6. augusti
7. a menetlusdokumendiga ning maakohtus hageja sellele kirjale oma väidete tõendamiseks ei tuginenud, mistõttu ringkonnakohus uue väitega TsMS § 652 lg 3 alusel ei arvesta. Hagejal oli maakohtus võimalus tõendi osas arvamust avaldada. Tulenevalt TsMS § 436 lg 4 teisest lausest ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, kui ta ei ole sellisele võimalusele eelnevalt tähelepanu juhtinud. Teiseks märgib kolleegium, et hageja leiab põhjendamatult, et kostja pidi vagunite kasutamise soovist hagejat täiendavalt teavitama. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja pidi tagama, et kostja kasutuses on iga konkreetse vaguni suhtes üürisuhte lõppemiseni üürilepingu tingimustele vastav sihtotstarbeliselt kasutatav vagun (maakohtu otsuse p 51). Poolte kirjavahetusega lepingulisi kohustusi ei muudetud. Kolmandaks ei saa kolleegium nõustuda hageja väitega, et kostja vaikis ja oli passiivne. Maakohus on oma otsuse p-s 36 märkinud asjaolud, mille üle pooled ei vaidle, loetledes üles kostja pöördumised hageja poole nii
8. aasta lõpus kui ka
9. aasta alguses, milles kostja soovis teada jaama, kus vagunid üle anda. 17.1.
10. Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus ei tuvastanud, kas hagejal oli kohustus remontida vaguneid, mille suhtes oli kostja sõnaselgelt avaldanud, et kostja neid vaguneid enam ei soovi, ega teatanud, et tal on huvi allesjäänud vagunite vastu. Hageja etteheide maakohtule on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu. Maakohus ei saanud sellist asjaolu tuvastada, sest tõendamist ei ole leidnud, et kostja oleks hagejale avaldanud, et ta üürilepingu lõppemiseni vaguneid enam ei kasuta. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, siis kostja poolt tehtud tahteavaldusi ei saa hageja soovitud viisil tõlgendada. Kui üürnik peab tasuma üüritud asja eest üüri, peab üürileandja samal ajal tagama üüritud asja korrasoleku (

§ 276lg 1).

Vastava kokkuleppe puudumisel ei olnud see hageja otsustada, kas ta tagab vagunite hoidmise kokkulepitud seisundis või mitte. Kuna nii üürileping kui ka seadus sätestavad üürilepingu pooltele kohustused, mis kehtivad kuni üürisuhte lõppemiseni, siis ei pidanud maakohus eraldi kostja huvi lepingu täitmise vastu tuvastama. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et üürisuhe lõppes iga vaguni osas lepingus kokkulepitud tähtajal ning kostja ei teavitanud hagejat enne lepingu lõppemist oma üürniku õigustest loobumisest. Samuti ei saa esitatud asjaoludest järeldada, et kostja käitus hageja suhtes pahatahtlikult või hea usu põhimõtte vastaselt. 11 17.1.

1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus eksis, leides, et kostja on hagejat asja lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud või et kostja ei pidanud seda tegema. Ka selles osas on maakohus hinnanud kõiki hageja väiteid faktilisest ja õiguslikust küljest ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et kostja teavitas hagejat vagunite lepingutingimustele mittevastavuse saabumisest ning hageja pidi olema teadlik vagunite plaanilise remondi või kasutusaja lõppemise kuupäevast. Maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ning on nendele asjaoludele kohaldanud õigesti materiaalõigust. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et
2. detsembri
3. a kirjaga teavitas kostja hagejat vagunitest, mis vajavad plaanilise remondi läbiviimist järgmise 45 päeva jooksul (kd VII, tld 90 ja pöördel). Nimetatud teade vastab

§ 282lg-s 1 sätestatud nõuetele ning pooltevahelisele praktikale.

Hageja tugineb jätkuvalt sellele, et kostja ei teavitanud hagejat vaguni remonti saatmisest vastavalt väljakujunenud praktikale. Hageja on kirjeldanud pooltevahelist praktikat oma

1. juuni
2. a menetlusdokumendis, esitades ka vastavad tõendid varasemate vagunite tagastamise kohta (kd VII, tl-d 1–8). Hageja esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest saab kohus järeldada, et vagunite tagastamisel teatas kostja, milliseid vaguneid ta hakkab tagastama, vagunite tagastamise või plaanilise remondi koht oli alati hagejaga eelnevalt kooskõlastatud ning vagunid tagastati sellesse jaama. Maakohus on neid asjaolusid asja lahendamisel arvestanud (maakohtu otsuse p 79). Kui nüüd võrrelda
3. detsembri
4. a kirja ning sellele järgnevaid kostja toiminguid, siis nõustub kolleegium maakohtuga, et erinevalt hagejast järgis kostja väljakujunenud praktikat. Ka ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a istungil antud hageja selgitused ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale (vt ajamärk 00:20:03 jj). Kostja teavitas
7. novembri
8. a kirjas, et lepingut ei pikendata ning pakkus hagejale vagunite tagastamise protseduuri, kuid lisaks sellele teavitas kostja
9. detsembril 2019 hagejat, et enne üürilepingu lõppemist oli lõppemas ka vagunite plaanilise remondi tähtaeg. Tuvastatud asjaoludest järeldub, et kostja jätkas üürilepingu täitmist, kuid hageja otsustas seda mitte teha. 17.
10. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et nende vagunite suhtes, mida ei olnud
11. novembri
12. a kirjas märgitud, kuid mille plaanise remondi aeg või kasutusaeg saabus, ei ole kostja rikkunud

§ 282lg-s 1 sätestatud teatamiskohustust.

Maakohus on õigesti jätnud

§ 282

lg 3 kohaldamata, sest see säte ei sea üürileandja vastutust sõltuvusse üürnikupoolsest informeerimiskohustuse täitmisest (maakohtu otsuse p 56). Õige on maakohtu seisukoht, et hageja pidi olema teadlik, millal saabub vagunite plaanilise remondi aeg või lõppeb kasutusaeg, ning sai seetõttu tagada, et vagunid vastaksid lepingutingimustele. 18. Maakohus on hageja üüri saamise nõude lahendamisel analüüsinud iga vaguni plaanilise remondi (maakohus kasutab remondi asemel ka sõna „hooldus“) või kasutusaja lõppemist ning kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et vaguni puhul, mille osas jättis hageja tagamata selle lepingutingimustele vastavuse kuni üürilepingu lõppemiseni, ei pea kostja hagejale üüri maksma (maakohtu otsuse p-d 84–116). Maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ning kohaldas tuvastatud asjaoludele õigesti

§ 278

koosmõjus

§ 296lg-ga 1.

18.1. Üürilepingu p 2.2 järgi „Rendileandja garanteerib, et kõik rendile antavad vagunid on tehniliselt korras, lasti jääkidest puhtad seest ja väljast, kauba pealelaadimiseks valmis ja Venemaa Raudteede ABD GVC-sse kantud ning omavad luba SRÜ riikide ja Euroliidu raudteedel liikumiseks“. Lisaks kohustus hageja ka üürilepingu kehtivuse ajal kooskõlas üürilepingu p-dega 3.1.2 ja 3.1.3 omal kulul teostama vagunite plaanilist remonti depoos ja kapitaalremonti ning vagunite kasutusaja pikendamist. Selline kohustus tuleneb üürileandjale 12 ka

§-dest 278 ja 279.

§ 296

lg 1 järgi ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada

§s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Nagu kolleegium eelnevalt maakohtuga nõustudes leidis, on põhjendamatu hageja arusaam, et kui kostjal oli huvi vaguneid kasutada kuni üürilepingu lõppemiseni, pidi kostja avaldama hagejale selleks eraldi tahet, ning hageja oleks korraldanud vagunite plaanilise remondi või kasutusaja pikendamise (maakohtu otsuse p 78). Ka asja arutamisel ringkonnakohtus ei suutnud hageja selgitada, miks vaatamata üürilepingus kokkulepitule oli kostjal siiski täiendav kohustus hagejat kuni üürilepingu lõppemiseni vagunite kasutamise soovist teavitada. 18.

1. Apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud sellele, et kostja ei vastanud
2. detsembri
3. a kirjale. Hageja ei olnud maakohtu menetluses kõnealusele kirjale tuginenud, mistõttu on tegemist tõendi kohta avaldatud uue seisukohaga, millega ei saa apellatsiooniastmes arvestada (vt käesoleva otsuse p 17.1.1). Kostja esitas nimetatud kirja, et tõendada oma väidet, et hageja oli nõus oma lepingulisi kohustusi täitma üksnes siis, kui kostja pikendab üürilepingut. Maakohus järeldas kõnealusest kirjast, et hageja ei pidanud vajalikuks vagunite plaanilist remonti korraldada (maakohtu otsuse p 54). Kolleegium nõustub maakohtuga. Põhjendamatu on kostjale ette heita koostöö puudumist, sest kostja teavitas hagejat kõikidest olulistest asjaoludest, mis olid vajalikud selleks, et hageja saaks oma lepingulisi kohustusi täita. 18.
4. Maakohus on kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkumata tuvastanud selle, et kostja pidi hagejale maksma üüri 2974,20 eurot. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud kostja vastuhagi lahendades, et kostjal on õigus nõuda hagejalt tagasi enamtasutud üür 62 878,80 eurot (maakohtu otsuse p-d 211–262). Kumbki pool ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud üürivõla ega enamtasutud üüri arvutuskäiku. 18.
5. Üüri maksmise kohustuse olemasolu tuvastamisel on maakohus arvestanud mõlema poole väidetega ning hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 kohaselt igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hageja mittenõustumine maakohtu põhjendustega ei tähenda, et maakohus oleks asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusnorme või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Põhjendamatu on hageja etteheide, et kuni üürilepingu lõppemiseni olid kõik vagunid kostja valduses, mistõttu on üüri nõudmine õigustatud. Maakohus on seda väidet hinnanud iga vaguni puhul eraldi ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et

§ 296

lg 1 alusel ei pidanud kostja maksma üüri vaguni eest, millel oli plaaniline remont tegemata või kasutusaeg pikendamata (maakohtu otsuse p-d 216–261). Samuti on maakohus menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kui vagun oli plaaniliselt remontimata või kasutusaeg pikendamata, siis ei tohtinud seda raudteeliikluses kasutada (maakohtu otsuse p-d 47, 48, 59).

§ 296

lg-s 1 sätestatud üüri maksmata jätmise eeldused olid täidetud, sh asja ei saanud sihtotstarbeliselt kasutada. Üürilepingu p 2.2 kohaselt oli kokku lepitud üüritud asja lepingutingimustele vastavus – vagunid on tehniliselt korras ja omavad luba SRÜ riikide ja Euroopa Liidu raudteedel liikumiseks. Asja materjalidest ei saa teha teistsugust järeldust kui seda, et kostja üüris vagunid kaupade transpordiks ja raudteeliikluses kasutamiseks. Kuna hageja ei toonud esile ega tõendanud, et täies ulatuses üüri tagasi nõudmine ei olnud põhjendatud, vaid esines

§ 296

lg-s 2 alusel eeldus selle vähendamiseks, vähendas maakohus üüri kostja nõudest tulenevalt nullini. Hageja määras ise, millega kostja nõudele vastu vaielda (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2). 19. Hageja nõudis kostjalt kasutuseeliste tasumist

§ 1037

lg 1 kui ka alternatiivselt 13

§ 335alusel.

Maakohus on nõude lahendamisel õigesti esile toonud nõude rahuldamise eeldused (maakohtu otsuse p 122). Maakohus on kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkumata tuvastanud selle, et kostja pärast üürilepingu lõppemist vaguneid ei vallanud, mistõttu ei esinenud ka valduse rikkumist, mis annaks alust nõuda kostjalt ükskõik kummal õiguslikul alusel kokkulepitud üüri või kasutuseeliseid. Hageja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 19.

1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et asjaolu, et kostja ei tagastanud vaguneid kodujaamas ja kokkulepitud seisukorras, annab hagejale automaatselt õiguse nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul välistab kasutuseeliste üürilepingus kokkulepitud üüri suuruses nõudmise juba ainuüksi see, et vaguneid ei saanud sihtotstarbeliselt kasutada. Alternatiivseid rikkumise teel saadud kasutuseeliste arvestamise aluseks olevaid asjaolusid ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. 19.
2. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on üllatuslikult leidnud, et kostja ei vallanud pärast vagunite kasutusea möödumist vaguneid ebaseaduslikult. Asja materjalidest nähtuvalt oli see kasutuseeliste nõude lahendamisel üks põhilisemaid vaidlusaluseid asjaolusid. Kostja on maakohtu
3. novembri
4. a istungil palunud hagejal esile tuua, millal on hageja vagunid enda valdusse saanud (kd VII, tl 141 pöördel; ajamärk 00:07:36). Mõlemad pooled pidid oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ning kui maakohus leidis, et hageja sai pärast üürisuhte lõppemist vaguneid vallata, kasutada ja käsutada, on põhjendatud sellest järeldada, et kostja ei vallanud vaguneid ebaseaduslikult. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud (maakohtu otsuse p-d 133 ja 134). 19.
5. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et vagunite tagastamisel lepiti üürilepingu p-s 3.2.8 kokku (üürilepingu p 3.2.8 sõnastati ümber lisa 5 p-ga 3), et üürnik peab tagastama vagunid „tehniliselt korras ja äriliste eesmärkide täitmiseks valmis seisus võttes arvesse loomulikku kulumist, veetud lastist puhastatuna (auru abil) seest ja väljast, taastatud elektriseadmestikuga, algsete trafarettidega ning kõrvaldama kõik vagunite kasutamise ajal tekkinud vigastused“. Sama punkti teise lause kohaselt võtab üürileandja vagunid vastu üleandmise-vastuvõtmise aktiga üürniku esindaja juuresolekul ning üürniku esindaja puudumist loetakse tema nõusolekuks akt allkirjastada. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ainus viis kostjal kasutuseeliste maksmise kohustusest vabaneda on see, kui kostja tõendab, et ta andis vagunid üle üürilepingus kokkulepitud jaamas ja seisukorras. Nii nagu maakohus, on ka ringkonnakohus seda meelt, et hageja ei saanud vagunite vastuvõtmisest, isegi kui need ei olnud toimetatud kodujaama ega vastanud üürilepingu p-s 3.2.8 toodud seisukorrale, keelduda. 19.
6. Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kostja ei saanud oma lepingulisi kohustusi täita hagejapoolse lepingu rikkumise tõttu. Hageja arvates peaks asja lahendus olema vastupidine, kui maakohus oleks arvestanud SRÜ Raudteetranspordi Nõukogu protokolliga nr 58, millega on sätestatud „Raudteevalitsustevahelise koostöö kord rahvusvahelises ühenduses kurseerivate kaubavagunite ekspluatatsiooni peatamisel“. Maakohus on põhjendatult leidnud, et protokoll ega selle lisa 6 ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest vaguneid oli vaja transportida Eesti Vabariigis ning ka vagunite transportimisel „kaup oma telgedel“ oli vaja eridokumente. Samuti on maakohtu seisukoht, et see protokoll ei ole Eesti Vabariigis kohaldatav, õige (maakohtu otsuse p-d 61–70). Kolleegium nõustub mõlema küsimuse osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et kostja pidi tõendama, et vagunite transportimiseks pädev isik oleks keeldunud vaidlusaluste vagunite „kaup omal telgedel“ transportimisest. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et isegi, kui 30 vaguni 14 kasutusaeg ei olnud veel lõppenud, ei saanud kostja transportida ka vaguneid, millel oli plaanilise remondi tähtaeg möödunud. Vastupidiselt hageja arusaamale ei leidnud maakohtus tõendamist, et kostjal oleks olnud võimalik pärast vagunite plaanilise remondi tähtaega või kasutusaja lõppemist neid hageja kaasabita transportida. Vagunid vajasid transportimiseks eridokumente ning kostja ei olnud sellise asja ajamiseks volitatud. Maakohus on teinud AS-i Operail kirjast õige järelduse, et vagunite transportimiseks pidi hageja vormistama täiendavad dokumendid (maakohtu otsuse p-d 69–74). Ka pärast seda, kui ringkonnakohus uuris kõnealust kirja
7. jaanuari
8. a istungil (ajamärgid 01:02:38–01:07:41), ei saa sellest teha hageja soovitud järeldust. Ennekõike viitab kirja p 3 selgelt, et dokumente saab taotleda omanik või rentnik, kui see on nii lepinguga reguleeritud. Hageja ei ole viidanud lepingus sisalduvale volitusele. Veel on maakohus kõnealust tõendit hinnanud TsMS § 232 lg 1 järgi koos teiste tõenditega, mis kõik omavahel haakuvad. Nii nähtub tõenditest, et selleks, et vaguneid, mille plaanilise remondiaeg või kasutusaeg oli möödunud, transportida, pidi hageja tegema täiendavaid toiminguid, nt lasi hageja teha vagunitele loa saamiseks tehnoülevaatuse vagunite „rongi koosseisu kaasamiseks“ (kd I, tl-d 136–138 pöördel, 140–146; kd VI, tl 191). 19.
9. Hageja tugineb jätkuvalt sellele, et maakohus ei arvestanud piisavas ulatuses poolte praktikat vagunite plaanilisse remonti saatmiseks. Maakohus on hageja väiteid koos tõenditega hinnanud ning põhjendatult leidnud, et hageja ise ei järginud väljakujunenud korda (maakohtu otsuse p 80). Maakohus tuvastas, et vähemalt kolmel korral (
10. detsembril 2019,
11. aprillil 2020 ja
12. juulil 2020) pöördus kostja hageja poole, juhtides tema tähelepanu vagunite plaanilise remondi või kasutusaja möödumisele, kuid hageja ei teinud midagi selleks, et hoida vaguneid kuni üürisuhte lõppemiseni kasutamiskõlblikena (kd VII, tl-d 90 ja pöördel; kd III, tld 70–85). Hageja märgib, et vagunid tuli üürilepingu lõppemisel tagastada kodujaamas ning see ei vajanud täpsustamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja oma apellatsioonkaebuse väidete esitamisel arvestanud, et kostja ei saanud vaguneid vastavalt üürilepingu p-le 3.2.8 tagastada, sest hageja ei taganud nende vastavust lepingutingimustele. Vastuseks hageja väitele märgib kolleegium, et üürilepingu p 4.5 järgi pidi kostja tagastama vagunid nende alalisse asukohta või teise hagejaga kokkulepitud jaama, jaama kooskõlastamine toimub vagunite saatmisega seotud dokumentide vormistamise ajal. Maakohus on nõuetekohaselt hinnanud poolte suhtlust ning jõudnud õige järelduseni, et hageja käitumine oli vastuoluline ning hageja ei saanud kostjale ette heita, et ta jättis vagunid erinevatesse (hageja hinnangul suvalistesse) jaamadesse seisma (maakohtu otsuse p-d 128–130). 19.
13. Kolleegium ei nõustu ka hageja kriitikaga, mis puudutab maakohtu seisukohti vagunite tagastamise kohta. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et hageja sai pärast üürisuhte lõppemist võtta vagunid enda valdusse. Vagunite jaamadesse jätmisel soovis kostja vagunid hagejale tagasi anda. Kostja teavitas hagejat oma seisukohast mitmetes kirjalikes pöördumistes (kd III, tl-d 74–85, 88–89, 90–94, 97–100, 113–115). Hageja enda seisukohad vagunite tagastamata jätmise kohta on vastuolus tegeliku olukorraga. Asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja võõrandas maakohtu menetluse kestel vagunid kolmandale isikule ning ta ei vajanud selleks kostjapoolseid toiminguid.
14. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks tegeleda hageja väitega, mille kohaselt oli hagejal õigus vagunite vastuvõtmisest keelduda, sest kostja rikkus vagunite tagastamisel üürilepingu ps 3.2.8 kokkulepitud kohustust – vagunid olid tagastamiseks korda tegemata. 20.
15. Maakohus leidis, et kostjal oli üürilepingust tulenev kohustus vagunid enne tagastamist puhastada ja korrastada (maakohtu otsuse p-d 137–148). Samuti tuvastas maakohus iga vaguni puhul eraldi, kas sellel esinesid puudused või mitte, leides kokkuvõtvalt, et kostja rikkus oma kohustust (maakohtu otsuse p-d 155–184). Kostja maakohtu tuvastatud asjaolusid 15 apellatsiooniastmes ei vaidlustanud. Kostja on oma vastuapellatsioonkaebuses leidnud, et maakohus oleks pidanud jätma nõude rahuldamata seetõttu, et kostjal oli õigus keelduda kohustuse täitmisest

§ 110lg 1 alusel.

Kolleegium hindab kõnealust väidet allpool (vt käesoleva otsuse p 22.5). 20.2. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul õigesti, et kostja andis vagunite valduse pärast üürisuhte lõppemist hagejale üle. Hageja suutis teostada tegelikku võimu asja üle (AÕS § 36 lg 2), sest kostja oli teda teavitanud, kus vagunid asuvad. Vastates hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et kostja rikkus oma üürilepingust tulenevat kohustust vagunid enne tagastamist korrastada ja puhastada, ei andnud hagejale õigust vagunite vastuvõtmisest keelduda. Seetõttu leiab kolleegium, et hageja sattus vagunite vastuvõtmisel vastuvõtuviivitusse

§ 119

lg 1 mõttes.

§ 119

lg 1 järgi satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Nagu kolleegium eelnevalt maakohtuga nõustudes leidis, rikkus hageja üürilepingust tulenevat kohustust tagada vagunite lepingutingimustele vastavus kuni üürilepingu lõppemiseni. Vagunid pidid olema sihtotstarbeliselt kasutatavad kuni üürilepingu lõppemiseni ning põhjendamatu on hageja väide, et vagunid pidid jõudma tema otsesesse valdusse enne plaanilise remondi tähtaja või kasutusaja lõppemist. Asjas on tuvastamist leidnud, et hageja üürnikuna vagunite korrashoiu kohustust ei täitnud, mis tingis omakorda selle, et vagunite plaanilise remondi või kasutusaja lõppemise tähtaeg saabus enne üüriperioodi lõppu või sellega samal ajal. See omakorda viis olukorrani, et kostja ei saanud vaguneid hageja kaasabita enam transportida. 20.3.

§ 119

lg 1 puhul on tegemist erinormiga

§ 101lg 3 suhtes.

Sõltumata konkreetse lepingulise võlasuhte sisuks olevatest kohustustest tuleneb võlausaldaja kohustus teha võlgnikuga koostööd

§ 23lg-st 2.

Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt, millega ringkonnakohus nõustub, ei saanud hageja vagunite vastuvõtmisest, isegi kui tegemist oli mittekohase täitmisega, keelduda ning tema poolt kohustuse täitmise takistamine tõi kaasa vastuvõtuviivitusse sattumise.

§ 119

lg-st 1 tulenevalt võib ka mittekohase täitmise vastuvõtmisest keeldumine tuua kaasa vastuvõtuviivitusse sattumise. Asjas tuvastatud asjaoludel ei kõrvaldanud hageja takistusi üürile antud asja sihtotstarbeliseks kasutamiseks, ei andnud täpsemaid juhiseid ega hankinud vajalikke lube vagunite transportimiseks. Lisaks märgib kolleegium, et praeguses asjas saab hageja vagunite vastuvõtmisest keeldumine olla vastuolus ka hea usu põhimõttega. Hageja jättis kostja kohustuse täitmiseks temaga vajaliku koostöö tegemata, mida saab hinnata võlausaldaja vastuvõtuviivitusena. Asja materjalidest

§ 119lg 2 kohaldamise eelduseid kolleegium ei tähelda.

21. Vagunite asukoha osas on maakohus põhjendatult leidnud, et ka see väide ei andnud hagejale alust vagunite vastuvõtmisest keelduda. Maakohus on poolte väiteid hinnanud

§ 101

lg 3 alusel ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et kostja poolt kantud vagunite hoiustamiskulud olid põhjustatud hagejast, kes jättis üürilepingust tulenevad kohustused täitmata ja keeldus alusetult vagunite vastuvõtmisest (maakohtu otsuse p 272). Ringkonnakohus täpsustab, et kostja kohustuse täitmine oli takistatud hagejast sõltuvate asjaolude tõttu (vajalike tegude tegemata jätmine), mistõttu sattus hageja

§ 119lg 1 järgi vastuvõtuviivitusse.

Vastuvõtuviivitusse sattumine tähendas hageja puhul kohustuse rikkumist. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti kostja vastuhagis esitatud vagunite hoiustamisega seotud kulutuste hüvitamise nõude 4262,50 eurot rahuldanud. Maakohus ei ole nõude eelduste ega ka kahju suuruse tuvastamisel menetlusnorme rikkunud (maakohtu otsuse p-d 271–272). 16 22. Järgnevalt hindab ringkonnakohus poolte täitmata kohustuste vastuväiteid (

§-d 110 ja 111), täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. 22.1. Mõlemad pooled on teineteise nõuetele vastuväiteid esitades tuginenud nii

§-le 110 kui ka

§-le 111, leides, et see välistab tema vastu esitatud nõude rahuldamise. Kolleegium märgib, et õigussuhte kvalifitseerimine on tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Ainuüksi normile viitamisel, toomata esile normi kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid, ei saa kohtule ette heita normi kohaldamata jätmist, sest kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Ringkonnakohus arutas kõnealuste sätete kohaldamise eeldusi 16. jaanuari 2024. a istungil, kus pooled said täiendavalt selgitada ja põhjendada oma seisukohti (vt ajamärgid 00:35:16–00:38:01). 22.2. Mõlemad viidatud sätted annavad aluse kohustuse täitmisest keeldumiseks. Samas, täitmata kohustuse vastuväite esitamisel ei jäta kohus nõuet rahuldamata, vaid teeb

§ 110

lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Tegemist on kohustuse täitmist edasilükkava (mitte lõpetava) vastuväitega, mis kaitseb võlgnikku soorituste tegemise eest oma kohustusi rikkunud poolele, sundides teist poolt täitmisele. Sellise otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes, sarnanedes tasaarvestusega, mis võimaldab samaliigilised kohustused tasaarvestada. Kohus saab vastastikust täitmist kohaldada üksnes poole taotlusel, st mitte omaalgatuslikult. Lisaks sellele on tagajärjeks see, et

§ 113

lg 4 järgi on välistatud kohustuse täitmisest keeldunud poole kohustust maksta viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise aja eest, kui ta raha maksmisest õigustatult keeldus. Kolleegium märgib, et kuigi maakohus ei selgitanud pooltele menetluslikku olukorda, et pooled saaksid esitada vajadusel TsMS § 445 lg 1 järgse taotluse otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks, ei ole see menetluslik minetus mõjutanud asja lahendust, sest kohustuse täitmisest keeldumise asjaolusid ei ole kumbki pool esile toonud ega tõendanud. 22.3.

§ 111

lg 1 kohaldamise eelduseks on, et lepingupooltel on vastastikused kohustused – ühe täitmine peab sõltuma teisest (üldjuhul soorituse-tasu suhe). Üürilepingu järgne üüri maksmise kohustus on vastastikune kohustus üürileandja kohustusega anda üürnikule asi kasutamiseks (vt

§ 296lg 1).

Täitmisest keelduda sooviv pool, kes peab kohustuse täitma enne teist poolt, võib keelduda lepingu täitmisest üksnes põhjendatud kahtluse korral selle suhtes, et vastaspool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse tõttu või et kohustus jääb tõenäoliselt täitmata muul põhjusel. See tähendab, et vastaspoole kohustuse täitmata jätmise suhtes peab sätte järgi olema tekkinud oluline ja objektiivne kahtlus, et kohustused jäävad täitmata. Kõrval- ja kaitsekohustuste puhul

§ 111

vastastikususe puudumise tõttu kohaldatav ei ole.

§ 110kohaldamise eelduseks ei ole vastastikku seotud kohustused.

Kui

§ 111

lg 1 järgse täitmisest keeldumise õiguse puhul on lähtekohaks vastastikususe tagamine täitmisel, siis

§ 110

puhul on vastaspoole maksejõuetusrisk.

§ 110

kohaldamise eelduseks on, et võlausaldaja ja võlgniku nõuded on piisavalt seotud, nt sama õigussuhe, ja võlgnikul on võlausaldaja vastu sissenõutav nõue, mis ei ole piisavalt tagatud. 22.4. Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et kostja poolt üürilepingu p-de 3.2.8 ja 4.5 rikkumine andis hagejale õiguse vagunite vastuvõtmisest keeldumiseks

§ 111lg 1 alusel.

Kuna tegemist ei ole vastastikuste kohustustega, siis ei ole

§ 111lg 1 kohaldatav.

Ka ei 17 esine

§ 110lg 1 kohaldamise eeldusi.

Lisaks on asjas tuvastamist leidnud, et hageja ei saanud vagunite vastuvõtmisest kostjapoolse lepingurikkumisele tuginedes keelduda. 22.5. Kostja heidab vastuapellatsioonkaebuses maakohtule ette

§ 110

lg 1 kohaldamata jätmist, mistõttu on maakohus ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud üürivõlgnevuse 2974,20 eurot ja kahjuhüvitise 6450,87 eurot ning nendelt viivise. Kostja hinnangul välistas kostja alusetult tasutud üüri tagastamise nõue hageja vastu temalt hageja kasuks 14 059,24 euro (koos viivistega) väljamõistmise. Kostja on hagejat kohustuse täitmisest keeldumisest teavitanud 24. juuli 2020. a nõudekirjaga (kd VII, tl-d 90–96). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja vaatamata

§ 110lg 1 viitamisele selle sätte kohaldamise eeldusi välja toonud ega tõendanud.

Ka ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a istungil möönis kostja esindaja, et „et nõue ei ole piisavalt tagatud, ei ole eraldi kostja menetluses välja toonud“ (vt ajamärk 00:38:01). Eelnevat arvestades ei anna kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide

§ 110lg 1 ebaõigesti kohaldamata jätmise kohta alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kolleegium märgib, et kuigi asja materjalidest nähtuvalt on kostja mitmes menetlusdokumendis viidanud võimalikule poolte vastastikuste nõuete tasaarvestusele, ei ole kostja vastuapellatsioonkaebuses selle õiguskaitsevahendi kasutamisele tuginenud. Seega ei saa ringkonnakohus kontrollida, kas poolte vastastikused nõuded on enne kohtumenetlust või kohtumenetluse kestel tasaarvestusega lõppenud (

§ 186p 2).

Samuti omaks see tähtsust üksnes 9425,07 euro suuruselt põhinõudelt välja mõistetud 4634,17 euro suuruse viivise osas, sest maakohus on oma otsuse resolutsiooni p-s 8 poolte vastastikused nõuded TsMS § 445 lg 1 järgi õigesti tasaarvestanud. Kuna tasaarvestusele kostja apellatsiooniastmes ei tuginenud, siis võtab kolleegium aluseks selle, et poolte vastastikused nõuded lõppevad tasaarvestuse tagajärjel maakohtu otsusega.

1. Maakohus rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude 6450,87 euro suuruses osas. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus leidis, et vagunite puhastamise ja remondiga seotud 45 960,10 euro suurust kahju ei ole hagejale tekkinud ning nõue jäeti rahuldamata. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus kõnealuse nõude rahuldamata jätmise osas on õiguslikult põhjendatud. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 23.
2. Pooled ei vaidle maakohtu poolt tuvastatud asjaolu üle, et kostja rikkus üürilepingu p 3.2.8, sest osad vagunid ei vastanud tagastamisel üürilepingus kokkulepitud tingimustele (maakohtu otsuse p-d 156–184 ja 206). Vaidlus on selle üle, kas maakohus leidis õigesti, et hagejale ei ole kahju tekkinud, sest kahjuna nõutud kulude kandmine on tõendamata. Hageja tugineb

§ 128

lg 3 kohaldamise osas õiguskirjandusele ja kohtupraktikale, leides, et selleks, et kulutuste hüvitamist saaks kahjuna nõuda, ei pea kulutused olema tingimata juba kantud, vaid need võivad tekkida ka tulevikus (

I komm

§ 128

lg 3 sõnastuse kohaselt ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud ning kohus ei saa jätta kahju hüvitamise nõuet rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole kalkulatsioonis esitatud kulusid veel kandnud, st kahjustatud asja korda teinud, või kui asi on korda tehtud, nõudnud kahju hüvitamist kalkulatsiooni alusel (vt eespool viidatud RKTKo 3-21-55-11, p 14). Selleks, et kulutuste hüvitamist saaks kahjuna nõuda, ei pea kulutused tingimata olema juba kantud, vaid need võivad

§ 128

lg 3 järgi tekkida ka tulevikus.

§ 127

lg 1 sätestab kahjuhüvitise suuruse arvestamise põhimõtte, milleks on lähtumine diferentsihüpoteesist, st võrrelda kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud 18 sündmust olukorraga, mis oleks eksisteerinud juhul, kui kahju tekitanud sündmust ei oleks toimunud. Kahju hüvitamise peamine eesmärk on asetada kahjustatud isik võimalikult samasse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud (

I komm

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asjas esitatud tõendite alusel õigesti tuvastanud, et hageja on vabanenud vagunite kordategemise kulude kandmisest. Ka on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja varalises sfääris negatiivset varalist diferentsi

§ 127lg 1 tähenduses ei esinenud (maakohtu otsuse p-d 186–189).

Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult jätnud hageja 45 960,10 euro suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka viivise nõue.

1. Kostja ei ole nõus maakohtu otsusega osas, milles maakohus jättis vastuhagis esitatud kohtueelsete õigusabikulude nõude 5000 eurot ületavas osas rahuldamata, paludes maakohtu otsuse tühistada ning mõista hagejalt kostja kasuks välja täiendavalt 22 787,94 eurot ja sellelt viivise. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus põhjendatud ning kostja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 24.
2. Kostja ei ole kahju hüvitamise nõude lahendamisel maakohtule ette heitnud menetlusnormide rikkumist tulenevalt sellest, et maakohus asus ise omal algatusel kulude 19 mõistlikkust hindama. Tegemist ei ole menetluskulude kindlaksmääramise menetlusega TsMS § 174 lg 8 mõttes, kus kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Praegust nõuet lahendatakse võistlevas menetluses poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, millega ta vastaspoole esitatu ümber lükkab või sellele vastu vaidleb (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Muu hulgas pidi hageja vastuhagile vastu vaieldes avaldama, kas ta on nõus sellega, et kostja kantud kulutused olid

§ 128

lg 3 mõttes vajalikud, ning kas ta kulutuste vajalikuks tunnistamise korral nõustub kostja nõutud kahjuhüvitise ulatusega või vaidleb sellele vastu. Hageja vaidles kuludele vastu, väites, et kuna kostja nõue üüri tagastamiseks on põhjendamatu, on põhjendamatu ka kostja kohtuväliste õigusabikulude hüvitamise nõue. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks selgitanud, millised vastuhagi nõudes esitatud asjaolud hageja omaks võtab ning kas ta vaidleb vastu kostja nõutud kulutuste suurusele ka tingimuslikult, st kulutuste vajalikkust küll tunnistamata, kuid pidades silmas võimalust, et kohus siiski tunnistab kulutused vajalikeks. Sellised väited on hageja, tulenevalt maakohtu menetlusnormi rikkumisest, saanud esitada ringkonnakohtule 28. detsembri 2023. a menetlusdokumendi p-des 6–16. 24.2. Maakohus on kostja kohtueelsete õigusabikulude nõude õigesti kvalifitseerinud kahju hüvitamise nõudena

§ 115lg 1 ja § 128 lg 3 alusel.

Samuti on maakohus arvestanud sellise nõude hindamise aluseks võetavaid asjaolusid – kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, kas ilma selleta oleks menetlusosaline saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta ning kas kantud kulud on mõistliku suurusega. Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29). Sõna „mõistlikkus“ selles sättes hõlmab kõigepealt kulude vajalikkust, st kas kulutused olid mõistlikult võttes paratamatud (RKTKo 03.04.2013, 3-2-119-13, p 12). 24.3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtueelse vaidluse staadiumis on 5000 eurot mõistliku suurusega hüvitis (maakohtu otsuse p-d 267–268). Kohus mõistab kostja seisukohta, et kõik toimingud olid kliendi huvide õigeaegseks ja kvaliteetseks kaitsmiseks vajalikud, mida nõuab ka advokatuuriseaduse §40 lg 2, kuid vaatamata sellele sätestab kulude hüvitatavusele piirangu

§ 128lg 3 järgne mõistlikkuse põhimõte.

Vastasel juhul tähendaks kostja väitega nõustumine seda, et kõik kohtuväliselt kantud õigusteenuse kulud on alati hüvitatavad. Ka praegusel juhul nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et büroosisesed nõupidamised, telefonikõned kliendiga, sh vaidluse strateegia kujundamine ja tööjaotuse otsustamine, on sellised toimingud, millega seotud kulusid ei pea vastaspool ilmtingimata hüvitama. Kui kohtuväliselt ei ole võimalik vaidlust lahendada, tuleb poolel pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtu poole. Hagiavalduse esitamisel või sellele vastamisel kaasnevad samuti toimingud nagu strateegia kujundamine ja tööjaotuse otsustamine ning nende toimingutega seotud kulud on menetluskuludena TsMS § 174 lg 11 järgi hüvitatavad (vt nt kostja maakohtus kantud menetluskulude nimekiri; kd VII, tl-d 171–172). 24.

1. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on kohtueelse vaidluse staadiumis kantud kulud ajamahu ja toimingute mõttes väljunud selle mõistlikkuse piiridest. Seda ilmestavad ka hageja poolt viidatud kulud, mis on pigem seostatavad hagiavalduse esitamisega (nt kohtualluvuse analüüs, korduvate dokumentide analüüs). Isegi, kui ajakulu 158,4 tundi tunnihinnaga 175,31 eurot oli vajalik, et tagada kostjale õigeaegne ja kvaliteetne õigusteenus, siis kogukulu 27 787,94 eurot ei saa praeguse vaidluse mahtu ja keerukust arvestades pidada kohtueelse vaidluse staadiumis kostja õiguste tõhusaks kaitseks mõistlikuks. Maakohus on põhjendatult pidanud hüvitatavateks kuludeks 5000 eurot (s.o 25 tundi tunnihinnaga 200 eurot) kostja õiguslikku positsiooni kajastavate nõudekirjade eest. 20
2. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 14 059,24 eurot ja hagejalt kostja kasuks 87 914,55 eurot. Tasaarvestuse tulemusena kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 73 855,31 eurot, millelt tuleb alates
3. septembrist 2023 kuni kohustuse täitmiseni tasuda seadusjärgses määras (

§ 113lg-s 1 sätestatud määras) viivist.

Pooled ei esitanud sisulisi väiteid, et sõltumata lahendamise tulemusest vajaks maakohtu otsuse resolutsioon viivise määra osas täpsustamist või muutmist. Menetluskulude jaotus

1. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Pooled ei ole esitanud sisulisi väiteid, et maakohus oleks pidanud tulenevalt lahendamise tulemusest jaotama menetluskulud teisiti.
2. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Mõlema poole kaebused jätab ringkonnakohus rahuldamata, mistõttu TsMS § 171 lg 1 järgi kannab kumbki pool oma kaebusega seotud menetluskulud. Kuna asjas on esitatud apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus, nendele on pooled vastanud ning esindajad on osalenud kohtuistungil, siis ei ole lepinguliste esindajate kulude TsMS § 171 lg 1 järgi jaotamine kolleegiumi hinnangul võimalik. Nii hagis kui ka vastuhagis esitatud asjaolud on omavahel tihedalt seotud ning väiteid on esitatud samades menetlusdokumentides. TsMS § 169 lg-st 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus hageja menetluskulude tagatise andmise taotluse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda (hageja
3. detsembril
4. a esitatud taotlus). Hageja lepinguliste esindajate ülejäänud kuludest jäävad 7% kostja kanda ning kostja lepinguliste esindajate ülejäänud kuludest jäävad 93% hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
5. Menetluskulud määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
6. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 21