KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija Piirmets Otsuse tegemise aeg ja koht 26.06.2025, Tallinn Kohtuasja n

1045 lg 1 p 2 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-tega 2 ja 5 ja § 136 lg-ga 2 hagejate kasuks välja mõista kannatanule tekkinud mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot. 4.2.

1. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Kostja I põhjustas kannatanule kehavigastuse, millega pani toime VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses õigusvastase teo. Selle tagajärjel tekkis kannatanud tugev valutunne ja tervisekahjustus. Asjas ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning kostja I ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. 4.2.
2. Isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule maksta VÕS § 134 lg 2 järgi mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma, seejuures arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 järgi rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Isikuõiguste rikkumise korral tuleb lähtuda sellest, et kannatanule on mittevaraline kahju tekkinud (RKKKo 17.12.2012, 3-1-1-116-12, p-d 16 ja 17). Seega ei pea kannatanu tõendama muud peale isikliku õiguse rikkumise ja teo õigusvastasuse. Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud (RKTKo 15.12.2016, 3-2-1-127-16, p 19; RKTKo 29.03.2017, 3-2-1-153-16, p 17.5). Kannatanu võib tõendada VÕS § 134 lg 2 järgi suurema hüvitise saamiseks täiendavaid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid seoses isiklike õiguste rikkumisega. Kohus otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 esimene lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. O.N-i kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju 5 2-22-11060 tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-159-14, p 16). Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 28). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 20). O.N-i kahju mõistetakse välja ühtse summana, st kohus ei erista, kas ja kui palju ühe või teise mittevaralise kahjuliku tagajärje eest VÕS § 134 lg-te 5 ja 6 järgi rahalist hüvitist arvestatakse (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 27). Samuti saab kohus hüvitise määramisel arvestada kannatanu osa (RKTKo 26.05.2005, 3-2-1-34-05, p 22). Arvestades seda, et kostja I tekitas kannatanule tervisekahjustuse, mille tagajärjel kannatanu suri, aga ka kannatanu vigastuse suurust ja laadi ning asjaolu, et kannatanu oli võimeline aktiivselt tegutsema (sh rääkima ja kõndima) mitte rohkem kui 1–2 tundi pärast peksmist ning langes samal päeval koomasse, on õiglane ja kohtupraktikaga kooskõlas kannatanu mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot. 4.2.
3. Kuna VÕS § 134 lg 2 alusel tekkiv mittevaralise kahju hüvitamise nõue on päritav ning hagejad on kannatanu pärijad, läks kannatanu nõue neile pärandi vastuvõtmisega pärimisseaduse § 130 lg 1 alusel üle ning hagejatel on VÕS § 73 lg 1 järgi õigus nõuda kostjatelt solidaarvõlausaldajatena kannatanule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. 4.
4. Kostjatelt tuleb VÕS §

§ 1045

lg 1 p 1 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-ga 3 kummagi hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot. Hagejatele on tekkinud VÕS § 134 lg 3 tähenduses mittevaraline kahju. Hagejad olid kannatanu lähedased isikud (vanemad, kes elasid kannatanuga ühtse perena) ning esinevad erandlikud asjaolud, mis annavad aluse neile mittevaralise kahju hüvitamiseks. Mõlemal vanemal esinesid erakordsed hingelised kannatused – mõlemal vanemal tekkis pärast poja surma psüühikahäire (depressioon) ja kaasnesid sellega seonduvad füüsilised vaevused, mille tõttu tarbisid mõlemad vanemad tugevaid valuvaigisteid ja antidepressante. Hageja I (isa) tõi esile, et alates lapse haiglasse paigutamisest viibis ta regulaarselt poja juures, et teda toetada ja temaga koos olla; oma poja pekstuna ja abitus seisundis nägemine mõjus isa vaimsele tervisele hävitavalt – pärast poja peksmist ja surma arenes tal depressioon, apaatsus, mäluhäired ja söömishäired. Hageja II (ema) tõi esile, et tema mittevaraline kahju seisnes valudes ja abitu, koomas viibiva poja nägemises ja poja kaotusest tekkinud emotsionaalses šokis ja depressioonis ning apaatsuses, mäluhäiretes, ärevushoogudes ja südamerütmihäiretes. Kummagi hageja puhul on õiglane hüvitis 10 000 eurot. Poja vägivaldset surma ei ole vanematele võimalik kuidagi kompenseerida – lapse üles kasvatamisse on panustatud sedavõrd palju ja vanematel on õigus eeldada, et laps toetab neid oma olemasoluga tulevikus vanaduspäevilgi – kuid sellest suurema hüvitise väljamõistmine ei oleks kooskõlas kohtupraktikaga. Hagejate esindaja avaldas istungil, et mõlema vanema läbielamised seoses poja surmaga ning sellest tulenevad terviseprobleemid on sarnased, mistõttu on põhjendatud mõista vanematele välja kahjuhüvitis samas määras. 4.

1. Kostjatelt tuleb hageja I kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis 3573,09 eurot ravimite, 6 2-22-11060 EMO vastuvõtu ning hauaplatsi korrastustööde hüvitamiseks. Hageja I saamata jäänud tulu (7903,58 eurot) hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest väidetav ehitustööde kokkulepe sugulaste (hageja I ja Y. R.E) vahel ei ole saamata jäänud tulu puhul piisavaks tõendiks. 4.
2. Kostjatelt tuleb hageja II kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis 2971,07 eurot ravimite ja hauakivi hüvitamiseks. 4.
3. Kostja II vastutab VÕS § 1053 lg 2 järgi solidaarselt kostjaga I. 4.
4. Kostjatel tuleb VÕS § 113 lg 1 järgi tasuda alates hagi esitamisest kuni hüvitiste tasumiseni hüvitistelt seadusjärgses määras viivist. 4.
5. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi 57% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 43% ulatuses solidaarselt hagejate kanda. Maakohus määrab TsMS § 174 lg 3 järgi hüvitatavate menetluskulude suuruse mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
6. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi ka selles osas. Hagejad palusid jätta apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate kanda ning tagastada hagejatele hagiavalduselt tasutud riigilõiv (1540 eurot). 5.
7. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus kannatanule tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendamatult 3000 euro osas rahuldamata. Kahjuhüvitise suurust määrates jättis maakohus otsuse põhjendamata. Maakohus jättis arvestamata hagejate väited ja hindamata tõendid kannatanul kostja I ähvarduse tõttu tekkinud hingelise valu ja kannatuste kohta. Samuti ei arvestanud maakohus seda, et kostja I ei kahetsenud oma tegu, sh ei ole ta võtnud hagejatega ühendust, et avaldada kahetsust. Kostja I suhtus eriti hoolimatult kannatanu ellu ja tervisesse. Maakohus ei põhjendanud, miks on õiglane hüvitis 1000 eurot. 1000 euro suurune hüvitis surmaga lõppenud kehavigastuste põhjustamise eest ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Arvestades kohtuasjades nr X-XX-XXXX ja Y-YY-YYYY välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust, on siinses asjas õiglane hüvitis 4000 eurot. Ka mittevaralise kahju analüüsi kohaselt on raske tervisekahju tekitamise korral olnud kriminaalasjades hüvitatava kahju keskmine suurus olnud 2018–2020 4153 eurot ja mediaan 3000 eurot. 5.
8. Maakohus jättis hagejatele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kummagi puhul 5000 euro osas põhjendamatult rahuldamata. Kahjuhüvitise suurust määrates jättis maakohus otsuse põhjendamata. Maakohus ei põhjendanud, miks on õiglane hüvitis 10 000 eurot. Maakohus jättis arvestamata, et kostjad ei esitanud nõude vähendamiseks vastuväiteid. Maakohus ei arvestanud hagejate esile toodud kohtupraktikat ega vastanud hagejate sellekohastele väidetele ning jättis arvestamata, et 2016 oli kohtupraktika analüüsi kohaselt VÕS § 134 lg 3 alusel välja mõistetud hüvitiste mediaan 17 500 eurot. 7 2-22-11060 Maakohus ei arvestanud, et hagejatel on lisaks VÕS § 134 lg-le 3 õigus nõuda kahju hüvitamist ka VÕS § 134 lg 2 järgi, sest hagejatel tekkisid poja vaevuste ja surma tõttu omakorda tervisekahjustused VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses. 5.
9. Maakohus jättis hagejale I tekkinud varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõude 7903,58 euro osas põhjendamatult rahuldamata. Maakohus ei põhjendanud, miks ei saa lugeda hageja I ja A. R.E kokkulepet tõendatuks, A. R.E kirja, kinnituskirja, omandiõiguse tunnistuse ja lennupiletite alusel ning miks tuleb pidada A. R.E kirja ebausaldusväärseks. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et hagejal I oli õigus nõuda VÕS § 130 lg 1 alusel saamata jäänud tulu hüvitamist, sest talle tekkisid poja surma tõttu tervisekahjustused VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses. Vastustaja seisukoht
10. Kostjad ei vastanud apellatsioonkaebusele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse osas, millega maakohus jättis hagejate nõuded rahuldamata. Kostjad ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega maakohus hagejate nõuded rahuldas. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, millega maakohus hagi rahuldas, ning ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Arvestades hagejate apellatsioonkaebuse väiteid kontrollib ringkonnakohus üksnes seda, kas maakohus on eksinud, kui määras kindlaks kannatanule ja hagejatele tekkinud mittevaralise kahju hüvitise suurused ning jättis hageja I varalise kahju hüvitamise nõude tõendamatuse tõttu rahuldamata.
13. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus lõppjäreldusena õigesti, et kannatanule tekkinud mittevaralise kahju eest on kõiki asjaolusid ja kohtupraktikat arvestades õiglane hüvitis 1000 eurot, kuid maakohus ei ole otsust selles osas piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja põhjendab otsust täiendavalt järgmiselt. 9.
14. Ringkonnakohtu hinnangul saab hagejate pojale kostja I õigusvastase teo tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju hõlmata hagejate poja valu ja hingelisi üleelamisi enne tema koomasse langemist. Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks: - 30.07.2019 lõi kostja I kannatanut Pärnu linnas Lai tn 10/1 mahajäetud hoone juures näo piirkonda vähemalt 10 korda põlvega ja kaks korda rusikaga, tekitades kannatanule tugeva valutunde ja raske tervisekahjustuse (peaaju verevalumi); 8 - 2-22-11060 päras peksmist ähvardas kostja I kannatanut uuesti lüüa, kui ta tema peale „kitse paneb“; - sündmuse toimumise päeval oli kannatanu võimeline aktiivselt tegutsema (sh rääkima ja kõndima) mitte rohkem kui 1–2 tundi pärast peksmist ja langes samal päeval koomasse. Lisaks tuvastab ringkonnakohus järgmised asjaolud: - - kostja I sõber Y kirjutas kostjale I, et kannatanu lubas talle nuga anda ning palus kannatanule peksa anda (I kd, tl 23); kostja I ei tunnistanud 31.07.2019 ülekuulamisel oma tegu, kuid tegi seda 05.09.2019 ülekuulamisel, kus ta kinnitas, et tal ei tekkinud kannatanu kooma langemise järel kahjutunnet, kuid see tekkis pärast kannatanu surma hiljemalt teise ülekuulamise ajaks (I kd, tl 20–24); kannatanu läks pärast juhtunut oma ema töökohta ja ütles emale, et oli kukkunud ja pea ära löönud (I kd, tl 85–87); 9.
15. Asjas tuvastatud asjaolusid arvestades saab kannatanule tekkinud mittevaralise kahju õiglaseks hüvitiseks pidada 1000 eurot. Hagejate pojale tekkinud mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel tuleb esmalt arvestada seda, et kostja I peksis kannatanut põlve ja rusikaga korduvalt näo piirkonda ning ähvardas seda korrata, kui kannatanu peaks kostja I peale kaebama. Seejuures tegi kostja I seda tahtlikult, sooviga põhjustada kannatanule Y ähvardamise eest valu ja hirmu, ega tundnud teo toimepanemise järel kahetsust. Arvestada tuleb sedagi, et kannatanu tundis peksmise ajal ja järel tugevat valutunnet, kuid ta oli peksmise järel suuteline minema ise ema töökohta ning varjama ema eest tegelikult juhtunut. Ühtlasi kestsid kannatanu kannatused, sh nii tugev valu kui ka hirm peksmise kordumise ees, vaid lühikest aega kuni kannatanu kooma langemiseni, s.o ligi 1–2 tundi. Kuna kannatanu kannatused kestsid sedavõrd lühikest aega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust ka kannatanu hirmutunnet ja kostja I vahetut hoolimatut suhtumist arvestades alust pidada kannatanule tekkinud mittevaralise kahju eest makstavat õiglast hüvitist suuremaks kui 1000 eurot. 9.
16. Juhindudes Riigikohtu koostatud mittevaralise kahju hüvitamise praktika analüüsidest, on sellise suurusega kahjuhüvitis kooskõlas ka senise kohtupraktikaga. Riigikohtu koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt olid 2014–2016 tsiviilasjades kehavigastuse tekitamise eest välja mõistetud hüvitised 400–12 000 eurot, kriminaalasjades kehalise väärkohtlemise eest välja mõistetud hüvitised 290–5000 eurot ja raske kehavigastuse tekitamise eest välja mõistetud hüvitised 420–50 000 eurot. Seejuures jäid näo- ja peapiirkonna peksmisega seotud kahjuhüvitised üldjuhul vahemikku 300–2000 eurot ning sellest suuremad hüvitised olid pigem erandlikud. 1 Riigikohtu tsiviilasjade põhjal koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt oli 2018–2019 tsiviilasjades kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise eest väljamõistetud keskmine hüvitis 2437 eurot ja mediaanhüvitis 1000 eurot (hüvitised jäid vahemikku 100–12 000 eurot) ning 2020–2022 keskmine hüvitis 1752 eurot ja mediaanhüvitis 1000 eurot (hüvitised jäid vahemikku 200– 17 000 eurot), seejuures olid suurimad hüvitised pigem erandlikud ning välja mõistetud 1 M. Vutt. Eesti esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised aastatel 2014-
17. 2 Vt K. Piho, G.-L. Kalev. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–
18. aastal. Kohtupraktika analüüs.
19. K. Piho, K. Krillo. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–
20. aastal. Kohtupraktika analüüs.
21. 9 2-22-11060 juriidilistelt isikutelt ning analüüsist ei joonistu välja pea- ja näopiirkonna peksmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitiste suurust. 2 Riigikohtu kriminaalasjade põhjal koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt oli kriminaalasjades 2018–2020 1 kehalise väärkohtlemise korral oli keskmine hüvitis 588 eurot ja mediaanhüvitis 500 eurot (hüvitised jäid vahemikku 50–2000 eurot) ning raske tervisekahjustuse tekitamise korral keskmine hüvitis 4153 eurot ja mediaanhüvitis 3000 eurot (hüvitised jäid vahemikku 300–15 000). Seejuures jäid näo- ja peapiirkonna peksmisega seotud kahjuhüvitised üldjuhul vahemikku 200–1000 eurot, hõlmates osadel juhtudel ka sellega kaasnenud hirmutunnet avalikkuses liikumisel, ning üle 1000 euro suurused hüvitised olid seotud püsiva tervisekahjustuse tekkimisega ja pikaajaliste kannatustega. Seega ei saa kannatanule tekkinud mittevaralise kahju hüvitist pidada põhjendamatult väikseks, võrreldes samalaadsete vigastuste ja valu põhjustamise korral seni kohtupraktikas samalaadsete kannatuste eest väljamõistetud hüvitistega. 9.
22. Hüvitist ei saa pidada põhjendamatult väikseks ka apellatsioonkaebuses viidatud kahes kriminaalasjas tehtud otsuste valguses. Ainuüksi see, et kohus mõistis kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kannatanule eluohtlike kehavigastuste tekitamise eest välja hüvitise 5000 eurot, ei anna alust järeldada, et siinses asjas on kõiki asjaolusid arvestades õiglane hüvitis sama suur või vähemalt 4000 eurot. Arvestada tuleb kõiki juhtunu asjaolusid koosmõjus ning pelgalt sellest, et teises asjas oli hüvitise väljamõistmise aluseks raske kehavigastuse tekitamine, ei saa järeldada, seda, et kõigil raske kehavigastuse tekitamise juhtudel oleks õiglane hüvitis sama suur, sõltumata tekitatud vigastustest ning muudest juhtunu asjaoludest. Kohus peab iga üksiku juhtumi asjaolusid eraldi kaaluma. Mh ei saanud selles asjas kesta kannatanule tekkinud kannatused siinse asjaga võrreldavalt lühikest aega, kuna kannatanu jäi ellu. Ka see, et kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY pidas maakohus jõustumata lahendis Y, s.o teole kihutaja poolt hagejate pojale põhjustatud mittevaralise kahju õiglaseks hüvitiseks 4000 eurot, ei saa järeldada, et kostja I teo asjaoludel tuleb õiglast hüvitist pidada sama suureks. Seejuures nähtub kohtute infosüsteemist, et Tartu Ringkonnakohus pidas hüvitist liiga suureks ning vähendas Ylt välja mõistetud hüvitist 1500 euroni.
23. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada ka hagejatele tekkinud mittevaralise kahju õiglast hüvitist suuremaks kui 10 000 eurot kummagi hageja puhul. Kuigi maakohus ei ole ka selles osas otsust piisavalt põhjendanud, ei ole kolleegiumil alust mõista kostjatelt hagejate kasuks neile tekkinud mittevaralise kahju eest välja suuremata hüvitist kui 10 000 eurot. 10.
24. Esmalt märgib kolleegium, et hagejatel on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist nii VÕS §

§ 1045

lg 1 p 1 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-ga 3 kui ka VÕS §

1045 lg 1 p 2 alusel. 1 M. Sedman. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–

1. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs.
2. 10 2-22-11060 Arvestades seda, et kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, saab kannatanu nõuda üldjuhul üksnes endale tekkinud kahju hüvitamist. Seega on isikul eelkõige õigus nõuda VÕS §

§ 1045

lg 1 alusel õigusvastase teoga isikule endale põhjustatud kahju, sh füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste hüvitamist. Sellest tulenevalt on õige hagejate apellatsioonkaebuse käsitus, mille kohaselt saab hagejate nõude kvalifitseerida ka VÕS §

§ 1045

lg 1 p 2 alusel hagejatele tervisekahjustuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõudeks. Samas näeb VÕS § 134 lg 3 erandina ette, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kannatanu lähedased nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu praktika kohaselt saab viidatud sätte tähenduses pidada erandlikeks selliseid asjaolusid, mis eristavad kannatanu surma paljudest teistest lähedase kaotamise juhtudest ja õigustavad mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele, st kannatanu surma saabumise asjaolud ületavad konkreetsel juhul selle piiri, mille puhul saab väita, et juhtunu mõju hukkunu lähedastele on tavapärasest raskem. Mh võivad erandlikeks asjaoludeks selle sätte tähenduses olla lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad isiklikud vahetud üleelamised, sh lähedase hukkumisega kaasnevalt psüühikahäire tekkimine (RKKKo 07.10.2022, 1-213082/28, p 30; RKKKo 27.10.2010, 3-1-1-57-10, p 25.2). Arvestades seda, et hagejad tuginesid hagiavalduse p-s 2.2.3 neile tekkinud mittevaralise kahju sisustamisel sellele, et neil tekkisid erakordsed hingelised kannatused seoses oma lapse vägivaldse surma asjaoludega ning lapse nägemisega läbipekstuna koomaseisundis, samuti lapse surma järel depressioon ja füüsilised vaevused, mida saab pidada erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 tähenduses, lahendas maakohus õigesti hagejate nõude VÕS §

§ 1045lg 1 p 1 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-ga 3.

Seejuures ei ole hagejatel õigust nõuda täiendava mittevaralise kahju hüvitamist VÕS §

§ 1045lg 1 p 2 alusel.

Sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel maakohus hagejate nõude rahuldas, on maakohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrates arvestanud kõiki hagejate esile toodud asjaolusid, sh mõlemal vanemal pärast poja surma tekkinud psüühikahäiret (depressioon) ja sellega kaasnenud füüsilisi vaevusi. Seega ei saa maakohtu järeldus olla vale pelgalt seetõttu, et hagejate nõude võinuks rahuldada ka VÕS §

§ 1045lg 1 p 2 alusel.

Mh on kohtupraktikas olnud seni tavaks rahuldada kannatanu surmaga põhjustatud mittevaraline kahju kannatanu lähedastele VÕS §

§ 1045lg 1 p 1 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-ga 3.

10.

1. Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka hagejate viidatud kohtupraktika. Riigikohtu koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt oli 2014–2016 tapmise eest lähedasele välja mõistetud hüvitis 10 000 eurot (kriminaalasi nr 1-15-1618) ning vanema mõrva pealt näinud poja hüvitis 20 000 eurot (kriminaalasi nr 1-15-10119). Riigikohtu kriminaalasjade põhjal koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt oli kriminaalasjades 2018– 2020 tapmise ja mõrva korral lähedasele väljamõistetud keskmine hüvitis 11 000 eurot ja mediaanhüvitis 10 000 eurot (hüvitised jäid vahemikku 10 000–15 000 eurot) ning raske tervisekahjustuse tekitamise korral, kui kannatanu hiljem suri, hüvitis 11 2-22-11060 lähedasel psüühikahäire tekkimise korral 7000 eurot (kriminaalasi nr 1-19-3763). Seega ei saa maakohtu määratud hüvitise suurust pidada senise kohtupraktikaga vastuolus olevaks. Hageja hagiavalduse p-s 2.2.3.2 viidatud varasemad kriminaalasjade kohtulahendid ei anna alust pidada siinsel juhul 10 000 euro suurust hüvitist kummalegi vanemale ebaõiglaselt väikeseks, sest hagejad ei ole põhistanud, et neis lahendites mõistis kohus kannatanu lähedasele välja hüvitise siinse asjaga sarnastel asjaoludel. Samuti ei anna selleks alust apellatsioonkaebuses viidatud kaks kohtulahendit. Esimese kohtuasja puhul (kriminaalasi nr 1-18-4653) on võrreldes siinse asja asjaoludega oluliseks erisuseks see, et tegemist oli tahtliku liiklusnõuete rikkumisega ning lähedane isik pidi ise andma loa oma poja aparaatide väljalülitamiseks. Teise kohtuasja puhul (kriminaalasi nr 1-21-1667) on küll tegemist sarnaste asjaoludega, kuid ainuüksi ühe lahendi põhjal ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et maakohtu määratud hüvitis ei oleks senise kohtupraktikaga kooskõlas. 10.
2. Lisaks märgib kolleegium, et õiglase hüvitise suurust määrates tuleb arvestada ka kostjate varalise seisundiga. Kostja I oli teo toimepanemise ajal alaealine ning kinnitas maakohtu istungil (II kd, tl 60 pöördel), et ta ei käi tööl. Samuti kinnitas kostja II, et tal on kuus alaealist last, ta ei käi tööl ja tema sissetulekuks on lastetoetused, sh lapse raske puude eest (750 eurot + 161 eurot) (II kd, tl 9, 11, 18–19, 57 pöördel ja 60 pöördel). Seega ei oleks suurem hüvitis õiglane ka kostjate varalist seisundit arvestades. Seejuures on kostja II sellekohased vastuväited ka maakohtu menetluses esitanud.
3. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud ka hageja I saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet rahuldamata jättes. 11.
4. Esmalt märgib kolleegium, et Riigikohtu praktika kohaselt ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi üldjuhul saamata jäänud tulu (nn puhtmajandusliku kahju) eest, v.a kui see on sätte kaitse-eesmärgiga hõlmatud (RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-36-15, p 25; RKTKo 14.10.2008, 3-2-1-75-08, p 14). Kannatanu surma põhjustamise korral varalise kahju hüvitamist reguleerib VÕS §
5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selle sätte kaitse-eesmärgiga hõlmatud surnud isiku lähedasel oma töise tegevusega saamata jäänud tulu (puhtmajanduslik kahju). VÕS § 134 lg 3 järgi saab kannatanu lähedane nõuda küll erandlikel asjaoludel talle tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist, kuid VÕS § 129 ei näe talle ette lähedase surma põhjustamise korral õigust nõuda kahju tekitajalt enda saamata jäänud tulu hüvitamist ning see ei ole ka sätte mõtteks. Samas ei ole saamata jäänud tulu hüvitamine välistatud olukorras, kus kahju tekitaja põhjustas kannatanu surma ja selle tõttu tekkis lähedasel isikul tervisekahjustus VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses ning sellest tulenevalt jäi tal tulu saamata. VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb tervise kahjustamisega korral hüvitada kannatanule mh täielikust või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetuleku vähenemine ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemine. 11.
6. Siinsel juhul ei ole hageja I siiski usaldusväärselt tõendanud, et poja vägivaldse surma põhjustamise järel tekkinud psüühikahäire ja füüsiliste vaevuste tõttu vähenes tema sissetulek ning tal jäi õigustatult loodetud tulu saamata. Iseenesest peab kahjustatud isik VÕS § 128 lg 4 järgi tõendama üksnes neid asjaolusid, milles nähtub tulu saamise tõenäosus, st ei tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, kuid hageja I ei ole neid asjaolusid usaldusväärselt tõendanud. Kuigi lennupiletid (I kd, tl 147–153) tõendavad, et hageja I kavatses lennata 17.09.2019 Tallinnast Chicagosse ning 01.10.2019 12 2-22-11060 Chicagost tagasi Tallinnasse, ei ole hageja I usaldusväärselt tõendanud, et tal oli kavatsus lennata Chicagosse töö tegemise eesmärgil ning võimalus teenida märgitud ulatuses tulu. A. R.E 25.01.2020 e-kiri (I kd, tl 154–155) ja dateerimata omakäeliselt allkirjastatud kiri (I kd, tl 159) tõendavad küll seda, et A. R.E kinnitas, et hageja I pidi vahetama tema elamul katuse ning elamu katusevahetuse projekti maksumus oli 8000 dollarit, kuid sellest ei saa järelda, et tegemist oli hagejale I töö eest makstava tasuga (nt et see ei sisaldanud materjale jms). Ühtlasi ei ole hageja I selgitanud, millise tegevusega hankis ta tavapäraselt sissetulekut, ning see asjaolu, koosmõjus sellega, et A. R.E oli hageja I sugulane, annab alust kahelda A. R.E antud kinnituste vastavuses tegelikele asjaoludele, mistõttu saab neid tõendeid pidada TsMS § 238 lg 5 tähenduses ilmselt ebausaldusväärseks tõendiks. Seega jättis maakohus põhjendatult need tõendid arvestamata ja hageja I varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
7. Ülaltoodud põhjendusi arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Menetluskulude jaotus
8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
9. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 13