VÕS § 103 – Rikkumise vabandatavus

Võlaõigusseadus (VÕS) · 1. osa ÜLDOSA › 5. peatükk KOHUSTUSE RIKKUMINE › 1. jagu Üldsätted

Lühidalt

See säte määrab, millal kohustuse rikkumine on vabandatav ja millal mitte. Üldreegel on, et võlgnik vastutab rikkumise eest, kuna eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Rikkumine loetakse vabandatavaks üksnes siis, kui see tulenes vääramatust jõust – asjaolust, mida võlgnik ei saanud mõjutada ning millega arvestamist, vältimist või ületamist ei saanud temalt mõistlikult oodata kohustuse tekkimise ajal. Kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on rikkumine vabandatav ainult selle takistuse kestuse ajal. Seaduse või lepinguga võib ette näha, et isik vastutab rikkumise eest sõltumata sellest, kas see on vabandatav.

Arusaadav kokkuvõte. Õiguslikult siduv on üksnes sätte tekst.

(1)Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.

(2)Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

(3)Kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas.

(4)Seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata.

Ametlik allikas: riigiteataja.ee · Seis: 2026-06-17 · Seaduse terviktekst · Sisukord